Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Oreliehituse suurmeister Tannil Kriisa

24.11.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

Oreliehitajatest vendade dünastia üheks alusepanijaks ja selle esimese ringi väljapaistvaimaks meistriks kujunes Tannil Kriisa, kellel 21. novembril oli 140. sünniaastapäev.

Vennad Kriisad: Tannil (vasakult), Jakob ja Juhan. Fotograaf G. Zopp.	 Foto: Võrumaa Muuseumi kogu.
Vennad Kriisad: Tannil (vasakult), Jakob ja Juhan. Fotograaf G. Zopp. Foto: Võrumaa Muuseumi kogu.

Võrumaal Haanjas tegutses aastail 1886–1942 vendade Kriisade orelitööstus. Kolme venna, Juhani, Jakobi ja Tannila orelitööstuse ainulaadsus seisnes ainuüksi selles, et ta asus Haanja ümbruse 8 km raadiuses asetsevas kolmes külas – Kokemäel, Meelakul ja Tautsal.

Kõik orelid, nii väikesed koolide positiivorelid kui ka kirikuorelid, valmisid meistrite erinevates talumajades. Kui pillide osad olid valmis, viidi need vankritel Võru raudteejaama ja sealt erivaguniga sihtkohta, kus monteeriti kokku. Erinevates kohtades valminud oreli osad klappisid alati hästi kokku, mis tõendas vendade Kriisade viimistletud töö kõrgtaset.

Tannil Kriisa – kolmest vennast järjekindlaim

Tannil ilmutas juba karjapoisieas harvaesinevat huvi oreli ehitamise vastu ja nakatas sellega ka vendi. Esimene orelivile valmis siis, kui ta oli 12aastane. Enne nekrutiaega sai Tannil peaaegu valmis oma esimese koduoreli. Häda oli aga selles, et oreliviled ei pidanud hästi tuult ja niiskuse kätte jäädes kippusid laiali lagunema.

Tannila sõjaväeaeg möödus sõjaväeorkestris. Sõjaväe töökodades õnnestus tal edasi katsetada orelivilede häälekindlust. Tehtud avastus oli nii oluline, et Tannil teatas sellest kohe koju vendadele. Ja kui Tannil koju saabus, oli pooleliolev orel tema poolt sõjaväest saadetud juhtnööride põhjal valmis.

Päris esimeseks iseseisvaks tööks oli Tannilal koduorel-positiiv väikesele Pressi algkoolile.

Kokemäe

Miks sai just Kokemäel asuv Miku talu oreliehituse keskuseks? Sest siin olid elanud meistrite vanemad ja vanavanemad, siin sündisid vennad-orelimeistrid Juhan (1859–1942), Jakob (1861–1949) ja Tannil (1866–1940), siia tuli tagasi Tannil, ostnud talu päriseks vanemalt vennalt. Siin sündis orelimeistrite teine põlvkond, Tannili neli poega: Eduard (1902–1968), Aksel (1904–1949), Rudolf (1906–1944) ja Harry (1911–1976). Kokemäel elas noorusaastail Eduardi poeg Hardo, kelle näol on täna tegu dünastia kolmanda põlvkonnaga ja kelle juhatusel tegutseb 1977. aastast Rakveres orelitöökoda.

Miku talu oli kolme toaga endine rehielamu. Kõige suuremast toast sai orelitöökoda. Seal valmisid Tannila käe all kirikuorelite korpuse kandvamad osad: mehhanismid, puuviled, vilepõhjad, orelipuldid.

Tähtsaim materjal oli männipuit. Kriisade naaber Enno Piir on Tannilast kirjutanud: «On meeles, kuidas meister saeveskis iga lauda valis. Müüjal oli kahjugi, et meister palju laudu välja praakis. /…/ Kasutati kõige paremat kalevit, vilt pidi olema tehtud esmaklassilisest peenest materjalist. Mitmes paksuses erinevaid pargitud loomanahku tarvitati lõõtsade valmistamiseks.

Tselluloid, sinine klantsiv jõupaber, mitmes jämeduses vask- ja terastraat, tohutul hulgal tinatoru, liimid, värvid – tarvitati ehtsat linaseemne värnitsat – jne. Peenrauakauplusest Võrus osteti rohkesti puukruvisid, seibe, peenikesi spiraalvedrusid, metallnaaste. Kõike seda materjali kulus väga palju.»

Vend Juhani talumajas Tautsal valmisid suured lõõtsad ja paisukapid, Meelakul vend Jakobi tööna oreliprospektid ja metallviled.

Kokku 20 kirikuorelit

Esimene Kriisade ühiselt ehitatud kirikuorel valmis 1900. aastal Rõuge abikirikusse Vana-Roosas. Hardo Kriisa: «See orel on ehitatud nii põhjalikult, et pole remonditav. Detailid on tugevasti liimitud, neid ei saa koost lahti võtta. Ühegi järgmise oreli juures seda viga enam ei esine – vajalikud kohad on ühendatud puukruvidega.»

Järgnesid orelid Pindi, Rannu, Järva-Peetri ja Kaarma kirikule Saaremaal. Vastseliina ja Võru kirikusse said juba palju suuremad pillid – esimesel oli 24, teisel 28 registrit. Mihkel Lüdig, kes oli Võru oreli vastuvõtmisel eksperdiks: «Orel osutus tõeliseks meistritööks. Registrite kõlavus oli tore, intoneeritud suurepäraselt, töö piinlikult täpne ja hea, niisama ka materjal. /…/ Andsime neile (Kriisadele) kõige parema tunnistuse.»

Vendade ühistööna valmisid kirikuorelid kuni 1930. aastate alguseni.

Edaspidi langes tööde põhikoormus Tannila ja ta poegade õlgadele. 1933. aastast sai töökoja juhiks Tannila noorim poeg Harry. Kui siiani olid põhilised tööriistad saag, höövel ja oherdi, siis nüüd undasid töökojas petrooliumimootoriga hööveldamis- ja puurimismasinad ning ketas- ja lintsaed.

Kõige aktiivsem aeg oli 1926–39. Kõigi koostöös valmis selle aja jooksul 20 kirikuorelit. Neist suurimad olid Rakvere Kolmainu kiriku ja Narva Aleksandri kiriku oma (neist viimasel oli 38 registrit ja 2506 vilet). Veel valmisid orelid kodukandi Rõuge ja Urvaste kirikusse, Petseri, Märjamaa, Sangaste, Põltsamaa, Rapla, Paide kirikusse. Viljakaim aasta oli 1937, siis said uue oreli kirikud Suure-Jaanis, Emmastes ja Rakkes.

Kriisad valmistasid ka koduoreleid, peamiselt koolidele. Neid valmistasid vennad igaüks eraldi. Nii said oma oreli Misso, Kääpa, Kahva ja Sänna kool; mitmed Eesti koolid Peterburi lähedal ja kaugeimana Esto-Haginsgoje Eesti asula kool Astrahani lähedal Venemaal.

E. Piir: «Polnud kogu Haanjas lihtsama olemise ja tagasihoidlikuma eluviisiga inimest kui Tannil Kriisa. Suviti käis ta lumivalgeks pleekinud linastes tööpükstes, enamasti paljajalu, palaval ajal hame pükste peal, ikka oma poegade keskel puhtal rohelisel muruvaibal, heinakaarel või järve ääres suplemas.»

Tannil Kriisa suri 24. veebruaril 1940 ja on maetud Rõuge vanale kalmistule.

Kultuuriajaloo seisukohalt olulise algatusena avati 19. augustil 2005 Võrus pastoraadihoones eesti oreliehituse saavutuste uurimiseks ja eksponeerimiseks sihtasutuse Eesti Orelikeskus muuseum. Praegu veel tagasihoidliku ekspositsiooni näol on tehtud tänuväärne samm jäädvustamaks Võrumaa suurmehe Tannil Kriisa, tema vendade ja kogu Kriisade dünastia tegevust. Loomisel on eesti orelite infopank. Sihtasutuse tööd juhib praost Andres Mäevere.

Alo Põldmäe

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)