Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Orel võiks olla esimene instrument, mida laps õppima hakkab

04.11.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Euroopa kirikumuusikud ühisfotol kirikutrepil Strasbourgis.2 x Thomas Rink

Just nii võiks pealkirjastada seekordse Euroopa protestantlike kirikumuusikute kohtumise, mis toimus septembrikuus Strasbourgis.
Veel paar nädalat tagasi oleks selline lause mind ehmatanud. Pärast konverentsi mõtlen pisut teisiti. Tõepoolest on  orel ääretult huvitav pill. Küllap oleme näinud, kuidas väiksed lapsed vaimustuvad klaveri­klahvidest. Oreli puhul lisanduvad  ka registrid – nupud, mida saab välja tõmmata või alla vajutada, ning siis veel pedaalid, millel saab tallata.
Mind ei ole kunagi lapsena orelile väga ligi lastud ja eks ka endal on olnud teatud aukartus  suure pilli ees. Konverentsil ette mängitud videod Norrast ja Rootsist aga kummutasid arvamuse, et kolmeaastane laps ja orel ei käi hästi kokku.
Niisiis oli seekordseks konverentsi teemaks kirikumuusikute järelkasvuga seotud küsimused Euroopas. Läti, Tšehhi, Taani ja Ungari ettekanded olid pigem traditsioonilised, milles toodi välja hetkeseis: kes ja millisel kujul kirikumuusikuid koolitab, kas seda eriala saab õppida kõrgkoolis või pigem pakutakse täiendõpet juba oreliõpingud lõpetanud muusikutele. Nende ettekannete kõrval tutvustasid oma meetodeid Rootsi, Norra ja Saksamaa kirikumuusikud.

Saksamaa esindaja Herman Feist Lahrist rääkis, kuidas ta pikaaegse kirikumuusiku töö tulemusena on pannud taas lapsed laulma. Laulutraditsioon, mille kadumist Eestis veel õnneks ei kohta, on Saksamaa koolides vaikselt hääbumas.
Ta võttis kätte ning tutvustas koolides oma ideed, mille järgi laulutunnid või suisa kooriproovid viiakse tunniplaani sisse ja tema kohaliku kirikumuusikuna võib neid läbi viia. Oluliseks nüansiks pidas ta seda, et tegemist oleks täieõigusliku tunniplaani osaga ning lapsed, kes sügisel alustavad, peavad kevadeni vastu pidama.
Ta tõi näiteid lastest, kes on esimesse kooriproovi tulnud ilma lauluoskuseta ning kuidas ta oma meetoditega on aidanud lapse peagi päriselt laulma. Kõige suuremaks saavutuseks peab ta aga oma 22aastase laulukooli töös seda, et sealt läbi käinud sadadest lastest on mitmed läinud edasi muusikat õppima. Nii mõnigi neist on aga ise kirikumuusikuna tööl.
Norra kirikumuusik Björn Vidar Ulvedalen tutvustas oma tööd oreliõpilastega. Ta on loonud selleks erakooli. Ulvedalen eeldab, et laps on enne veidi klaverit õppinud, kuid see pole siiski kohustuslik.
Kord nädalas toimub tund mitmele lapsele korraga ja kord nädalas on eratund. Tunnid toimuvad õpetaja kabinetis, mängitakse tubasel orelil. Enne pilli taha istumist saavad lapsed tutvuda õpetaja nootide ja CD-plaatidega, kuulata muusikat, joonistada ja minna n-ö muusika sisse. Alles siis asutakse mängima pilli.
Iga lapse jaoks kirjutab õpetaja ise lood – nagu Johann Sebastian Bach omal ajal. Põhjus on väga praktiline – orelimängu õppeks ei ole väga palju repertuaari, mis lastele sobiks. Samas olid tema videod muljetavaldavad. Neil mängivad 6–7aastased orelit ning tegelikult on võimelised pärast aastast õpet mängima ka lihtsama liturgiaga jumalateenistustel.
Björn on küsinud lastelt ja noortelt, miks nad just orelit õppida tahavad. Peamine põhjus pidi olema pilli kõla, see tekitab sarnaselt elektrikitarriga ja basskitarriga teatud võbeluse ja värina. Björni arvates pole probleem, kui laps harjutab orelilugusid kodus ka klaveril, kuid peamiselt harjutavad kõik lapsed kohalikus kirikus.
Tal on kokkulepe kogudusega, et kõik oreliõpilased saavad isikliku kirikuvõtme ja nii pääseb harjutama igal ajal. Eriti oluliseks peab ta aga ka esinemist ning nii mängivad kõik õpilased iga kuu kontserdil. Selleks, et publik kirikusse tuleks, kaasab ta kontserdile mõne kuulsa laulja, organisti, pillimehe.

Väga eriline ettekanne oli Gunilla Rönnbergilt Rootsist. Tema meetod põhineb jaapanlase Suzuki meetodil, lühidalt öeldes algab pilliõpe õpetaja ettemängu jäljendades. Noodiõppeni jõutakse hiljem. Sellise metoodikaga oreliõpe on täielikult Gunilla enda välja töötatud, mis tähendab, et ka tema on andnud välja nii õppe- kui noodiraamatuid. Samuti on võimalik õppida tema juures Skype’i teel – tal on erinevas vanuses õpilasi üle maailma. Õppimise juures on kõige olulisem, et õpilases säiliks rahu, siis on kõik lihased vabad ning puuduvad pinged.
Gunilla rõhutas korduvalt, et orel on kindlasti parim instrument, millega pillimängu õppimist alustada. Lapsed mängivad ilma jalatsiteta, sest nii on jalgadel parem tunnetus pedaale puudutades. Väga oluliseks peab Gunilla seda, et pedaalide vahetus oleks hästi sujuv ja vaikne, täpselt nii nagu eeldatakse sõrmede töö puhul. Keegi ei taha kuulda kolksatust, kui pedaal lahti lastakse.
See oli muide geniaalne tema videotes võrreldes teiste maade näidisvideotega. Eriliselt hakkasid pedaalivahetused kõrva pärast Gunilla loengut ja nii sai näitlikult kohe aru, mida ta mõtleb, kui ütleb, et harjutada tuleb sokkis, mitte jalatsitega.
Rootsis ehitatakse spetsiaalselt laste jaoks väikseid oreleid, mida saab koju üles panna. Orel kaalub umbes 20 kilo, mahub kahe koti sisse ja maksab 4000 eurot. Neil on võimalik nii manuaalide kui pingi kõrgust muuta. Lisaks on muidugi pedaalidel spetsiaalsed kõrgendused. Vilesid orelil ei ole, hääle aitab välja saada tehnika, kuid eesmärk on, et heli oleks võimalikult originaalilähedane ning klahvide ja pedaalide tunnetus sama mis suurel vileorelil.
Gunilla abikaasa on välja töötamas lahendust, et koduorelite tootmist veelgi suurendada ja nende hinda madalamaks saada, sest huvi Gunilla meetodi vastu aina kasvab ning pilliostu soove tuleb juurde. Suzuki-meetodil orelimängu õpetamist saab Gunilla juures õppida ning seda ka inglise keeles. Seega, kel huvi, see leiab internetist kogu olulise info kätte.

Pärast pikki ja väsitavaid loengupäevi, mis samas ärgitasid mõtlema, oli laupäevane väljasõit maailmakuulsa Albert Schweitzeri jälgedele väga rikastav. Schweitzer oli teoloog, organist ja arst, kelle elutööks sai Aafrikas mustanahaliste ravimine. Saime tutvuda tema elulooga, külastada Aafrika muuseumi ning Albert Schweitzeri majamuuseumi. Mõistsime, kui oluline on põhimõte, mille järgi ta elas: aukartus elu ees.
Selline oli pikk nädalavahetus Prantsusmaal, kus sai kohtuda vanade tuttavatega neljateistkümnest Euroopa riigist, kuulata ülihuvitavaid ettekandeid, arutleda oma kiriku hetkeseisust ning planeerida järgmise aasta kokkutulekut Taanis.
Sigrid Põld,
KML juhatuse aseesimees

Siseruumides hästi kasutatav väikeorel.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)