Orel kirikus – õnnistus või nuhtlus

11.04.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Konsistooriumi ruumes saab 16. aprillil kokku auväärne seltskond orelimeistreid, -hooldajaid, -mängijaid ja muid asjassepühendatuid, et pealkirjas toodud teemal konverents pidada.

Meie kirikus on orel enesestmõistetavalt täitnud koraali ja liturgilise laulu saate ning sisse- ja väljajuhataja rolli. Minu õpetaja professor Lepnurm juhtis kord tähelepanu sellele, et inimesed mõtlevad-ütlevad kirikusse tulles tavaliselt: «Orel mängib», mitte «Organist mängib.» Enamasti rõdul paiknevat orelit esindab selle prospekt. Haavatavam osa, tuhanded viled oreli sisemuses ja peenelt kokku pandud masinavärk, millega tutvumine paneks ilmselt mõnegi mehhaanikahuvilise vaimustusest ahhetama, jääb varjatuks. Muide, muinsuskaitse all on enamasti just orelite prospektid.

Ühes kirikus hakati altari juures lage parandama ja tolmutama, mõtlemata sealjuures, mis juhtub ruumi teises otsas oleva instrumendiga. Organisti ehmatusele reageeriti: «Aga orelini on nii pikk maa…» Kelle kohus oleks harida ehitusmeest? Vaid mõni firma omab tööjõudu, kellele kirikus töötamine on tuttav ning vajalik ettevalmistus enesestmõistetav.

Sageli ei vaevu elektrik või remondimees platsilt lahkudes enda järelt isegi elementaarselt koristama, mis veel rääkida ennetustegevusest. Orelit kinni katta või kaitsta ka näiteks elektrijuhtmete oskamatu vedamise eest pole lihtne. Organist ei pruugi tööde kavandamisest ega selle algusajast midagi teada, sest otsustajad nende teadvustamist vajalikuks ei pea. Kui palju üldse võetakse kuulda koguduse muusiku häält? Otsustusõiguse võib ta saada vaid siis, kui teda kui koguduse liiget juhtorganitesse valitakse!

Ilmselt aitab siin vaid pidev selgitus- (loe: kasvatus) töö. Arvan, et orelite hoiu ja kaitse temaatika ei saa kunagi liiga selgeks ja selle juurde tuleb ikka ja jälle naasta.

Kuigi öeldakse, et orel mängib, ei saa mööda mängijatest. Kas organistiks saab nimetada inimest, kes pole aastat või paarigi orelitunnis käinud? Vastame küsimusele küsimusega: kas pianistiks või viiuldajaks saab nimetada inimest, kes pole …?

Meie koolisüsteem võimaldab hetkel valida erinevaid õppimisvõimalusi: EMTA kirikumuusika osakond, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja UI kirikumuusika osakond. Vastavalt oma muusikalisele ettevalmistusele leiab iga soovija koha. Kogudused võiks end täiendama suunata neid hea tahtega inimesi, kes kirikus oreli mängimise kohustuse enda kanda on võtnud, kuid kes seda suurepärast pilli õppinud pole.

Ühes maakirikus näiteks kasutati teenistusel oreli asemel süntesaatorit, kuna kohalik muusik orelit mängida ei osanud ja aukartusest väärika instrumendi taha ei istunud.

Järelkasvu ja hea tasemega kirikumuusika teema haakub paraku ka palgaküsimusega, kuigi missioonitunne on kirikutes tegutsevatel muusikutel, nagu ka teistel kultuuritöötajatel, tihti esikohal. Aga nagu ütleb üks mu kolleeg: «Ka muusik ostab vorsti samast poest kui teised.» Mõnikord tundub, et palgapoliitika on omamoodi tabu ning küsija saab (varjatud) halvakspanu osaliseks. Toon näite meditsiinist: arstid annavad ametivande, kuid ometi peeti kõrgel tasemel palgaläbirääkimisi ja saavutati edu. Kas vajame kirikutöötajate ametiühingut?
On väikeseid kogudusi, kus tegutseda saab vaid hea tahte alusel ja kui see on osapooltel selge, lõpevad küsimused. Teisal näeme inimeste töö selget alahindamist. Kas muusiku roll kirikus on tasakaalus talle makstava palgaga? Mõnigi hea töötaja on vähendanud oma tegevust koguduses, sest mujal makstakse sama tööaja eest oluliselt paremini – eluasemelaen tuleb maksta.

Kirikutööle sobiva organist-koorijuhi õppeaeg kestab aastaid, sest vajalikud oskused on peene kunstkäsitöö ning sügava kultuuri- ja ainetundmise kombinatsioon.

Kas kiriku kaadripoliitika suudab haarata muusikute teemat, et see vana ja auväärne amet välja ei sureks? Muusika annab palju võimalusi elavdada koguduse tööd. Kas oskame seda rikkust kasutada, kas tunneme selle ära?

Image
Piret Aidulo

Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)