Orel ja inimene käivad käsikäes

Orelit tuleb kaitsta lõhkumise ja asjatundmatu parandamise eest, leiab Mäeväli Orelitöökoda OÜ omanik ja juhataja Toomas Mäeväli.

Tallinna Püha Vaimu kiriku orelit käib Toomas Mäeväli hooldamas ja häälestamas vähemalt paar korda kuus.

Oreleid on mitmel pool – kirikus, kontserdisaalis, muuseumis, kodus. Et orel ikka kaunilt kõlaks, tuleb tema eest hoolt kanda. Orelimeister Toomas Mäevälil on orelitega rõõmsamaid ja kurvemaid kokkupuutumisi.

«Möödunud aasta kevadel viidi Teatri- ja Muusikamuuseumist Niguliste kiriku Antoniuse kabelisse Gustav Terkmanni ehitatud koduorel, et sellel kontserte anda. See ei ole ju halb mõte. Kuid organist Andres Uibo laskis selle ümber ehitada: panna juurde vilesid, orelikapile lampidele pesad teha. (Nimetatud tööd teostas orelimeister Ago Tint. – Toim.)

Tulemuseks on see, et meil pole enam ajaloolist Terkmanni orelit, vaid on ümberehitatud pill. Muusik lähenes pillile emotsionaalselt, et selle kõla parandada. Kuid tegu on muuseumieksponaadiga, mille ehitaja Terkmann on juba üle 80 aasta surnud. Ümberehitused tehti muuseumi loata ja neid ei dokumenteeritud, nii on orelit algsel kujul taastada väga raske.»

Terkmanni oreli ümberehituse lugu ulatub tagasi Saaremaa Karja kirikuni ja sellega on seotud ka kultuurkapital. Mäeväli selgitab: «Orelisõprade ühingu väljasõidul tekkis paaril organistil mõte, et Karja kiriku orelil võiks olla pedaaliregister. Orelimeister Ago Tint oli nõus seda ehitama ja Andres Uibo kaasabil saadi kultuurkapitalist raha ka. Kui Tint pedaaliviledega kohale tahtis minna, selgus, et kogudus ei tea asjast midagi.

Kogudus pidas ekspertidega nõu ja jõudis otsusele, et 19. sajandi lõpul ehitatud orel on algupärasena säilinud, igasugune ümberehitus muudaks originaalsust ning ümberehitusest loobuti. Aga kultuurkapitali raha tuli ära kasutada ja Andres Uibo leidis, et selle võiks panna Nigulistesse deponeeritud Terkmanni orelisse.»

Vähe häid organiste

Ühest küljest tahab ju organist ikka parimat, et orel kõlaks hästi. Teisest küljest tuleb kaitsta vana ja väärtuslikku, säilitades unikaalseid pille. Kust läheb piir lubatu ja lubamatu vahel?

Orelimeister muretseb organistide taseme üle: «Kui 19. sajandi lõpu Eestis oli vähe häid organiste, siis sama häda on meil ka praegu. Tõeliste organistide puudus annab tunda ka suhtumises oreli hooldusse ja remonti. Sellele ei pöörata tähelepanu. Öeldakse, et jumalateenistuse jaoks kõlbab orel küll, kontserte aga anda ei saa. Tegelikult on kirikuinimesele jumalateenistus just kõige ülem.»

Toomas Mäeväli ja Olev Kents on kolmel viimasel aastal muinsuskaitseameti rahalisel toel (20–40 000 krooni aastas) dokumenteerinud kirikutes oreleid. Tänaseks on passistatud 140 orelist ca 80. Sel aastal töö jätkub. Pillide passistamine on aluseks nende võtmisel muinsuskaitse alla. Praeguseks on kaitstud ainult mõni orel, näiteks Tallinna Püha Vaimu ja Nõo kirikus.

Küll aga on muinsuskaitse all oreli esiküljed – prospektid. «Põhjus on selles, et muinsuskaitsjad on kunstiinimesed, kellele jääb oreli tehniline külg sageli arusaamatuks,» on Toomas Mäeväli kogenud. Soomes on asi väga lihtne – kõik enne 1917. aastat ehitatud orelid on automaatselt muinsuskaitse all, uuemate puhul on vaja seda taotleda.

Toomas Mäeväli seisab hea umbes 40 oreli tervise eest. Tallinna Toomkiriku, Kaarli, Püha Vaimu ja Oleviste kiriku orelit tuleb iga nädal või üle nädala korraliselt hooldada. Telefon peab olema alati sisse lülitatud, sest iial ei või teada, millal kiiret abi vaja läheb.

Paar aastat tagasi pidi Toomas Mäeväli vabariigi aastapäeva jumalateenistusel Kaarli kirikus kogu teenistuse aja katma käega üht pragu, et orelis ei oleks kõrvalist undamist. Et oli kõva külm, siis oli õhk väga kuiv ja viga sellest tekkiski. Õnneks orelimeister päästis olukorra.

«Kirikumuusika liidust on võimalik saada oreli hooldamise õpetuse, kus kirjas, kuidas väiksemaid reguleerimistöid teha, kuid ise ei tohi küll orelit remontima hakata. Konsistooriumi poolt on kehtestatud oreli hoiu ja kasutamise eeskiri ning seda peaks igaüks, kel oreliga tegemist, teadma,» tuletab Mäeväli meelde eeskirju ja hoiatab, et oreli tervisele võib laastavalt mõjuda kiriku remont. «Jäetakse orel katmata ja see läheb tolmu täis või kukuvad krohvitükid sinna sisse. Palju kahju tekib elektrijuhtmete paigaldamisega.»

Toomas Mäeväli arvab, et ei maksa häbeneda orelimeistrilt nõu küsida. «Hardo Kriisa, Olev Kents, Ago Tint, Tiit Kiik, kes küll põhiliselt Nigulistes tegutseb, ja mina – meil kõigil on oma orelid hooldada. Kogudus peaks uurima, kes nende kandis käib ja tema siis tulebki tellida,» kutsub Mäeväli organiste üles tihedamale koostööle.

Kirikukell peab inimesi kirikusse kutsuma

Toomas Mäeväli on viimasel ajal üha rohkem tähelepanu pööranud kirikukelladele. Ise ütleb seda tegevat olude sunnil, sest tal on kahju vaadata lagunevaid ning tihti tummalt seisvaid kelli.

«Paljud kirikukellad on häälest ära. Kell on ju kirikust väljapoole suunatud, tema heli peab inimesi kirikusse kutsuma, see peab olema kvaliteetne. Kõrge torn paistab kaugele, kuid kellahelin kostab ka pimedas.»

Möödunud aastal said uue kella Risti ja Viimsi kirik, kevadel saab kella Rooslepa kabel. Enne sõda valati kellasid ka Eestis, näiteks Krulli tehastes Tallinnas. Nüüd on meie uued kellad valatud peamiselt Saksamaal.