Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Õppides minevikust teel tulevikku

21.02.2018 | | Rubriik: Tähtpäev

Hugo Bernhard Rahamägi, piiskop: Eesti riigi ja vabaduse manifest oli nagu püha piirikivi pika mineviku ja teadmata tuleviku vahel. Püha piirikivi, mille juurde ikka uuesti tagasi tuldi ja tagasi tuleme, vaatamata mõne kõrvalekalduvale soovile. Meie vaatame selle Eesti hinge avaldusele ja otsusele kui Eesti püsivale nurgakivile …
Kohe pidi Eesti selle püha piirikivi pärast tuleproovi läbi tegema. Langesid paljud! Kuid tuleproov tehti läbi mehelikult ja vahvalt … Ohvreid ei toodud asjatult. Jumala õnnistus käis kannul. /—/ Paneme hoolega tähele praegu oma rahva saatuse kirja, mida Jumal tahab kirjutada. Astugem siis edasi mehelikus aususes, vastastikuses usalduses ja üksmeeles ning väsimata töös! Raskused kohustagu meid veel enam!
(Kõne 16. veebruaril 1936. Eesti Kirik nr 8, 20.2.1936)

Kuno Pajula, peapiiskop: Eesti Vabariigi aastapäeval võime ütelda, et täna mõtleme eeskätt meid ühendavale rahvustundele, ühisele soovile vabaks saada. Mõtleme sellele, kuidas juba praegu oma elu kõiki valdkondi ümber korraldada, ja paljule muule sellisele. Selle valguses võib tunduda, et küsimus usust või kirikusse kuulumisest ei olegi nii tähtis. Teisalt aga teame, et kõigel, mida me ette võtame, peab olema eetiline mõõt. Ka hea eesmärgi nimel võitlejad vajavad mehhanismi, mis hoiab väikluse ja oma au tagaajamise eest. Ja see saab olla siiski vaid kõlbelist laadi – inimese õiglustunne ühelt ja Jumala kartus, tema tahte arvestamine teisalt.
(Eesti Kirik nr 9, 28.2.1991)

Jaan Kiivit jun, peapiiskop: Et piir Ida ja Lääne, Aasia ja Euroopa vahel kulgeb mööda Narva jõge ja Peipsi järve, on igale eestlasele selge. Me kuulume Euroopasse. Kuulume sinna oma ajaloo, oma kultuuri ja usu poolest. See on üks neid Jumalast antud tõsiasju, mis on määranud rahvana meie olemust, mõtte- ja vaimulaadi. Ka siis, kui meile suruti peale teistsugust ellusuhtumist ja teistsugust kultuuri või kultuuritust. Nüüd tundub loomulik, et vabamaid olusid ära kasutades pürgitakse riigina tagasi Euroopasse, seda eelkõige majanduslikus ja poliitilises mõttes.
(Tõde teeb vabaks. 1999, lk 74)

Andres Põder, peapiiskop: Maailm ja Eesti vajab inimesi, kes suudavad oma tegevuses näha tervikut. Poliitikuid, kellel on silma millegi enama kui oma erakonna huvide jaoks. Ettevõtjaid, kellel on südant palju suurema kui omakasu jaoks. Linlasi, kes mõistavad maarahva muresid. Koduseid, kes ei unusta rahvuskaaslasi laias ilmas. Rahvast, kes näeb end osana inimkonnast. Üksikisikuid, kes on teinud teadliku valiku elu lõhkuvate, osadeks lammutavate huvide ja jõudude vastu. Inimesi, kes mõistavad, et tervikut ei saa olla ilma Jumalata, tema armastuse tööriistaks olemata, kelle suurimaks rõõmuks on teistele rõõmu valmistada.
(Taevakuninga rahvas. 2014, lk 66)

Urmas Viilma, peapiiskop: Ka Eesti riigi missioon teostub kestvalt alles siis, kui põhiseaduse preambulist lähtuvalt „kindlustame ja arendame oma riiki kõikumatus usus ja vankumatus tahtes, tagades eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Selle teostumise garantiiks, aga ka väljakutseks on vabadus. Vabadus on õnneliku elu eeldus, kuid ka proovikivi, sest vabadus kohustab. Vabadusel on sarnane geneetiline kood armastusega. Ainult tõeliselt vaba inimene suudab tõeliselt armastada isamaad ja emakeelt, ka oma ligimest – olgu või võõrsilt siia saabunut – kui iseennast. Samuti armastada Jumalat kui kõige, ka vabaduse Loojat.
(24.2.2017 Tallinna toomkirikus)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)