Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Õppida Jumalat tundma ja kasvada usus

24.01.2018 | | Rubriik: Jutlus

Rm 9:11–23
„Sa ära Kristust unusta, Ta sündis sulle vennaks, et võtta sinult surm ja süü, tõi ohvriks iseennast“ (KLPR 269,1), on meie lauluraamatus ühe laulu sõnad, mis rõhutavad, et Kristust Jee­sust tuleb alati meeles pidada ja teda ka tänada. See kõik on sündinud tänu Jumala armule ja halastusele. Kui sa tunned, et oled Jumala heade kavatsuste ja valikute osa, siis anna talle tänu.
Meie usku aitavad hoida pühakirja tõotused, mis meie jaoks pole lihtsalt kuldsalmid, mida meenutatakse, vaid neil on sügav sisu, millesse usklik inimene usub ja mida loodab. Jeesus ütleb: mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni (Mt 28:20). Või siis: mina elan ja ka teie peate elama (Jh 14:19); kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel (Mt 18:20). Jumal on alati oma rahva juures. Ta on andnud oma rahvale mõõtmatu rikkuse, ilmutanud ennast Jeesuses Kristuses. Andnud avaruse usule Pühas Vaimus ja lootuse jõuda sellest kaduvusest igavikku. Seda kõike ta teeb oma armust ja mitte meie tegudest. Me elame selles usus ja toetume tema armule siis, kui meil on hästi, ja ka siis, kui oleme rahutud.
Apostel Pauluse tegi kurvaks kaasmaalaste uskmatus. Kui Pauluse südames oli Jumala ülistus ja rõõm tema suurte tegude pärast, siis see rõõm asendus kurbusega, kui ta hakkas mõtlema, kuidas on kaasmaalased Messia ära põlanud. Jumala sõna aga ei lähe tühja. Jumala sõna on just see, mis parandab kõik haavad. Võib-olla on paljudest pühakirja tekstidest tema kaasmaalased ka valesti aru saanud. Paulus tuletab meelde mitmeid Iisraeli rahvale tuntud Vana Testamendi tegelasi ja seletab neid Piibli näidete varal. Näib, et Paulus loodab murda oma paadunud kaasmaalaste südamed usule.
Kõikide nende näidete kõige olulisemaks vastuseks on usk. Jumal ei ole ühtegi oma valikut teinud kellegi heade tegude pärast. Paulus kirjutab Rm 9:6: „Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael ….“ ning Rm 9:11,12: „… et valikule põhinev Jumala kavatsus jääks püsima mitte tegude, vaid kutsuja pärast“. Jumala valikud jäävad põhjendamatuks, kui väga me seda ka põhjendada ei püüaks. Tema valikud on õiged, sest tema näeb inimese südamesse.
Meile on tuttav jutt, et eestlased on Euroopas kõige usuleigem rahvas. Kas kiriku töö pole vilja kandnud? Miks meie kaasmaalased on usuleiged? See teeb minu südame rahutuks. Võime ju paljude lugude varal kõnelda, kuidas Jumal Eestimaad on hoidnud ja kaitsnud, kuidas meie esivanemad on uskunud elavasse Jumalasse. Kirikuraamatutes on palju inimeste nimesid. Tõsi küll, viimastel aastatel kantakse sinna vähem kui 100 aastat tagasi. Kui paljud vanemad on soovinud oma lapsi ristida? Tundub, et rahvas ootab Jumala imet või häält taevast, mis kinnitaks, et tema on oma kirikuga. Kui usk on langemas, siis oodatakse abi nõidadelt ja teadmameestelt.
Koguduse liikmeks võetakse vastu ristimise kaudu või muudab inimene elukohta vahetades kogudust. Kui laps saab 15aastaseks, tuleb tal oma usku kinnitada leeris. Kui ta on ristimata, siis ristitakse ta koos leeriõnnistamisega. Oli aegu, kus leeriõnnistust peeti väga tähtsaks ja õpiti leerikoolis väga usinalt. Paistab, et nüüd pole leeriõnnistus paljude meelest tähtis. Mina arvan, et see on sama tähtis, kui oli minevikus. Jumalat tundma õppida ja usus kasvada on väga oluline. See annab inimesele eluks kaasa teadmised, mis aitavad toime tulla tõusude ja mõõnadega. Kõige olulisem on, et me ei jääks lihtsalt nimekristlaseks, vaid tunnistaksime oma usku sõnade ja tegudega. Et meie kohta ei saaks öelda, et ei ole need kõik, kes on koguduses, veel kogudus.
Sellest on vähe, et nimed on kantud kirikukirja. Osvald Tärk on öelnud: „Vaja on isikliku meeleparanduse ja usu kaudu selgusele jõuda, kas oleme ka selle koguduse kirjas, „kes on kirja pandud taevas“ (Hb 12:23).“
Üks vaga jutt kõneleb loo sõjaväest, kus otsiti rätsepat. Sõdurid olid üles rivistatud ja kui paluti ette astuda rätsepatel, siis astus üks noormees ette ja ütles, et tema on rätsep. Hiljem aga selgus, et tema nimi oli Rätsep. Nii ei loe meie nimi midagi, kui sellel puudub sisu. Jumal vajab meid meie oskuste ja teadmistega.
Paulus kirjutab Efesose kirja 6. peatükis: „Saage vägevaks Issandas ja tema tugevuse jõus! Pange ülle Jumala sõjavarustus, et te suudaksite seista kuradi salanõude vastu! … Kõigepealt aga võtke kätte usukilp, millega te võite kustutada kõik kurja põlevad nooled! Võtke ka päästekiiver ja vaimumõõk, see on Jumala sõna! Ja palve ja anumisega palvetage igal ajal Vaimus ning selleks valvake kogu püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade eest.“
Jumal oma armust on kutsunud meid kirikusse. Liitnud meid üheks koguduseks teel taevase kodu poole. Me oleme kõik Suure Meistri loodud, ta on meie südamesse kinkinud usku, lootust ja armastust.

Salumets,Yllar

 

 

 

 

Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)