Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Õpilaste nõutus ja mure

19.03.2003 | | Rubriik: Ühiskond

Viimase viie aasta jooksul on mul tudengitega tehtava töö kõrval olnud võimalus õpetada gümnaasiumide lõpuklassides.
Üsna mahuka kogutud materjali alusel on kujunenud pilt tänapäeva õpilase suhtumisest religiooni, kirikusse ja religiooniõpetusse. Käsitlesin õpilaste küsimusi ja kommentaare (neid on viie aasta jooksul kogunenud ligikaudu 2000 ühikut) veebruaris toimunud Tartu Teoloogia Akadeemia juubelikonverentsil.
Siinkohal avaldatakse lehes kaks õpilaste kirjutatud esseed religioonist. Mainiksin omalt poolt mõnda võtmeprobleemi, mis kahe essee põhjal välja ei tule.
Kontseptsioonide vastandlikkus
Tundub, et religiooniõpetuses on sageli oht õpilaste mõtlemistasandit ja juurdlemisvõimet alahinnata. Standardsed antopomorfiseerivad-literalistlikud piiblilood noori ei rahulda. Õpilasi teeb nõutuks kontrast tänapäeva teadusliku maailmapildi ja nende meelest selgelt anakronistlike kontseptsioonide vahel.
Juba suhteliselt varases eas (keskastmes) oleks võimalik hakata õpilastele jõukohaselt selgitama suurte religioossete mõistete tagamaid, rõhutades asjaolu, et Jumalast kui seletamatust kõneldes tuleb sageli kasutada sümbolite (metafooride, müütide) keelt. Intuitiivselt tajuvad nad seda niikuinii ise ja neile tundub imelik, kui sellest kuidagi mööda minnakse.
Suurt hulka noorte küsimusi ja mõtteavaldusi analüüsides selgub, et noored juurdlevad omal kombel, omas keeles ja meeles paljude probleemide üle, mille on tõstatanud teoloogia viimase paari sajandi vältel (nt tulenevalt piiblitekstide ajaloolis-kriitilisest uurimisest). Neid hämmastab, miks keegi neist asjust rääkinud ei ole. Neid paneb imestama, miks käsitletakse Piiblit ikka veel valdavalt «sõnasõnalt» (vt nt Triinu essee).
Miks rahulduda vastustega
Noored ei oska kuidagi seletada, miks on palju kiriklike teenistuste komponente jäänud kontekstiliselt minevikku, kui nad ometi näiteks religiooniga seotud ainetundides on õppinud, et rituaalide-kombetalituste-teenistuste vormis on ajaloos varem toimunud nihkeid vastavalt kultuuri muutumisele. Veelgi enam tajuvad nad anakronistlikkust emotsionaalsel tasandil.
Sageli ei leia noored usuõpetus/religiooniõpetustundides ja ka jumalateenistustel vastuseid (enda meelest) elu suurtele küsimustele, mille üle nad juurdlevad. Neile tundub (nagu väidab nt oma essees Helena), et religiooniga seotud inimesed on millegipärast «lõpetanud küsimuste küsimise» ning rahulduvad pelgalt «ajalooliste vastustega».
Kirikute suhtes heasoovlikumalt meelestatud noored pakuvad lahendusena välja «kirikute uussündi» (vt nt Triinu essee) nii intellektuaalsel kui emotsionaalsel tasandil. Oleks tänuväärt, kui noorte sellelaadseid ettepanekuid ulatuslikumalt statistiliselt ja sisuliselt uuritaks. (Pretsedent: huvitava statistilise uurimistöö viisid läbi Chicago noored Ameerikas paarkümmend aastat tagasi; selle järeldusi arvesse võttes rajati mittekonfessionaalne Willow Creek Church, mille teenistustel hakkasid suurearvuliselt osalema keskklassi professionaalid.)
Paljudele noortele tundub, et usklikud «ei ela reaalses maailmas» või et sageli on neil otsekui «kaks nägu», mida nad vahetavad vastavalt sellele, kas viibivad kirikus või muus keskkonnas. Intuitiivselt tajuvad nad, et mõnikord räägitakse neile religiooniga seoses seda, mida rääkijad ise ei usu.
Eestis on palju koolinoori, kes on tänuväärt kuulajaskond, kui suhtuda neisse tõsiselt ja koos nendega avameelselt mõtiskleda suurte paradoksaalsete küsimuste üle, millele ei ole alati lihtsaid, valmis vastuseid.
Heikki Silvet,
Tartu Teoloogia Akadeemia süstemaatilise usuteaduse professor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)