Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Õpetussõnad kaasa kogu eluks

09.05.2018 | | Rubriik: Ühiskond

Eesti Kiriku palvele kirjutada rubriiki „Minu Eesti“ oma lapsepõlvest vaimuliku pojana vastas Toomas Paul soovitusega avaldada „Kiri emale“, mille ta 2012. aasta mais ajakirja Eesti Naine soovil emadepäevaks kirjutas.
„Tundsin ennast kui Augustinus oma ema Monica kõrval,“ kirjutab teoloog Toomas Paul, meenutades hetki koos oma emaga, kes vaimulikust poja mälestuste kohaselt püsis elu lõpuni ärksa vaimuga, palju lugevana ja süvitsi mõtlevana.

Kui vaatan tagasi päris algusesse, tulevad silme ette vaid üksikpildid. Tartu kodust, sellest, mis maha põles, ei mäleta enam midagi. Üks esimesi on ajast sõjapõgenikena Pärnus. Isa oli mobiliseeritud. Olin nelja-aastane, kui Sa jäid raskelt tüüfusesse. Rääkisid, et me õe Maarjaga ratsutasime Su kõhul. Sa ei raatsinud meid keelata. Ja laps ei mõtle. Pigem klammerdub otse füüsiliselt, kui tajub, et võib emast ilma jääda. Kuid laul, mille Sa jumalagajätuks meile õpetasid, „Siin, kus Põhjatäht me kohal, / kodumaa meil kallis, / aga sealpool tähistaevast / teine kodu valmis“, laul, mille algussõnad (Täällä Pohjantähden alla) pani Väinö Linna 15 aastat hiljem oma romaanitriloogia pealkirjaks, selle viis ja sõnad on alles. Iga kord, kui seda meloodiat kuulen, pigistab kurku.
Meie haigeks ei jäänud ja Sina paranesid tol korral, ime küll, ja võisid veel palju asju õpetada. Ja üle kõige – juhatada meid Jumalat armastama ja usaldama. Mitte sõnades, vaid tegelikult. Kui isa pärast vangilaagrit ja mõnda tööaastat oli teist korda Siberisse saadetud, pidid Sa juhutööga – rahva­vaenlase naist ei tohtinud halastajaõena tööle võtta – oma nelja alaealist last hinges hoidma. Ega ma saanudki aru, kuidas Sa sellega korda said. Ja kui jäid leseks – just päev enne oma viiekümnendat sünnipäeva –, siis olin vaid mina lastest kodunt läinud. Kuidas Sa suutsid?
Suurt kirjakirjutajat minust pole olnud. Kuigi tean, et Sa kirju ootasid. Kui Su lapselaps Helle trükitähed selgeks sai, hakkas tema Sulle üksikasjalikke aruandeid saatma. Ühelauselisi, ilma kirjavahemärkideta pikki lehekülgi. Tema lõbusad lood, mida Sa hoolega alles hoidsid, aitasid Sul Valgas meie pere elust Valjalas osa saada.
Aga kui me vahel harva kokku saime, siis oli see, millest Sa rääkida tahtsid, kõige olulisem elus. Kõrge eani oli Su pea selge, kuulasid Soome raadiost hommikupalveid, lugesid palju ja mõlgutasid mõtteid. Ning ootasid, et kui tulen, saame neid arutada. Tundsin ennast nagu Augustinus oma ema Monica kõrval. Pilk pööratud samasse suunda. Kaugusesse. Lõpmatusse.
Nüüd on nendest tundidest vaid mälestus. Kõik saab ükskord otsa. Aga – jäljed jäävad.
Jah, jäljed. Mida pärivad lapsed oma vanematelt ja vanavanematelt? Kahtlemata oma geenid. Aga seda, mida kasvatuse ja õpetamisega edasi anda õnnestub, ei tea ette keegi. Kummaline on vaadata, kuidas mõned põhimõtted ja hoiakud hakkavad kodunt külge, ja teised, mida isa-ema väga tahaksid, ei hakka, mitte kuidagi. Ei tea, millest see on nii, aga on.
Päris oma vanemate unistuste kohaselt ei kuku välja ükski järeltulija. Aga tead, ema, ma ei olegi läinud kurjaks! Sa nii kartsid seda, et ma lähen vanana vanaisa moodi, kelle tegu ja nägu ma olin juba poisipõlves. Aga paistab, et mu loomuse on loonud pigem Sinult ja Su emalt saadud pärand. Ega ma muidugi ei tea, mis saab siis, kui mõistus ära kaob, aga praegu on küll nii, et erus oldud aastatega muutun leebemaks. Kui olin rooduülem, üritasin tõesti olla karm ja nõudlik alluvate ja kaastööliste suhtes. Võtsin liiga tõsiselt rivimäärustikku ja distsipliini. Kuid nüüd, kui vaatan teiste tegemisi kõrvalt, mõistan mõnegi asjaga kergemini leppida. Eks aeg ole ka teine. Tol ajal kirikus ei saanukski lõdvalt võtta. Tuli vastu pidada, ja kõik.
Isa oli 46aastane, kui ta suri. Kõik jäi ootamatult pooleli. Aga – kas minust oleks üldse saanud vaimulik, kui ma ei oleks pidanud sel kombel Jumala kutset kuulma ja isast jäänut jätkama? Kardan, et ei oleks. Oleksin tagasi põrganud.
Tahaksin temalt ja Sinult palju küsida, praegu. Aga mine tea, kas inimene peab kõike teadma? Sest küllalt saab sammhaaval astuda. Ka selle õpetuse eest tänan Sind, kallis ema!
Toomas Paul

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu! (1Pt 5:5b)