Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Õpetuslikes küsimustes kompromisse ei otsita

07.08.2019 | | Rubriik: Jutlus

Mt 7:15–23
Üheksandal pühapäeval pärast nelipüha on teemaks tõde ja eksitus. Mõne jaoks tekitab selline teema juba küsimusi. Kas midagi sellist nagu vettpidav tõde või vale on üldse olemas? Meie aega nimetatakse tihti postmodernseks (ehk aeg pärast modernismi, mil arvati, et kõik tõed olid uuritavad). Postmodernismi ajal on aga keeruline rääkida vähemalt igavestest tõdedest. Ise valime oma tõed, eluteed, gurud, niikaua kui me teistele liiga ei tee. Kunstil ja tekstidel pole enam iseenesest midagi meile öelda: lugeja on see, kes tõlgendab ja annab tekstile mõtte.
Peab aga tõdema, et kirik oma loomuse poolest eriti postmodernne pole. Samas on Piiblil palju öelda selle teema kohta. Rooma riigi linnades, kus hakkasid tekkima kogudused, oli tõdesid ja jumalaid palju.
Elada ilma tõekspidamisteta on aga keeruline. Olen ise üks nendest, kellele kaootilisel ajal noorpõlves kõneles erilisel viisil just Piibli hea sõnum Tõest: Tõde, see kalju oli siiski olemas! Universumis on üks keskpunkt – Jumal, Kristus! Ja tema magusaid-soolaseid sõnu loen ma siit sellest raamatust, mis mul käes on. Halleluuja!
Pühapäeva evangeeliumis lähtub aga Jeesus sellest, et sellessamas kirikus, kus kuulutatakse tõtt, kuulutatakse ka aeg-ajalt valesid. Mäejutluse lõpus hoiatab Jeesus valeprohvetite eest. Nad tulevad lambanahas, ütleb ta, seesmiselt on nad aga kiskjad hundid. Võrdpilt on siin selline, et kogudus on nagu kari ehk lambad, kes peaks hunti kartma.
Kes need hundid ehk valeprohvetid siis on? Tuleb välja, et nad isegi ei tea seda. Kohtupäeval, kui lõpuks kõik selgeks saab, ütlevad vale­prohvetid Kristusele: „Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“ Aga Issand ütleb neile: „Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Mt 7:22–23)
Valeprohvetid oskavad ilusti rääkida. Nad on sümpaatsed inimesed, vähemalt esmapilgul. Piilupardi lugudes on asi lihtsam, seal saad kohe aru, kes pätt on: ikka see, kes on ajamata habemega! Valeprohveteid saab ära tunda mitte habeme, vaid hoopis viljade järgi. Üks vili on nende enda teod. Kas ta elu tunnistab seda usku, mida ta esitab? Kas ta annab Kristusele au või otsib pigem au iseendale?
Üks kindel valeprohvetite kehv vili on lõhenemine. Kogudusele on antud Püha Vaimu anne eristada vaime (1Kr 12:10; 14:29). Need inimesed tunnevad kohe ära, kui prohvet või õpetaja räägib tõe vastu. Võimu sellega tegelda on antud kogu kiriku rahvale, ja eriti piiskoppidele. Erinevate kordade, kiriku elu ja organiseerimise kohta saab kompromisse otsida. Õpetuslikes küsimustes ei saa. Muidu pillutakse karja lambaid ehk koguduse liikmeid laiali, usk ja innukus nõrgeneb. Hunt sööb aga ühe lamba haaval, mitte kõik korraga.
Valeõpetus kreeka keeles hairesis on seotud ühe tegusõnaga, mis tähendab „valima“. Valeõpetaja valib tervikust välja midagi, mis talle sobib ja mis iseenesest võib-olla pole vale. Kuid see on vaid pooltõde, järelikult ka poolvale! See on just nagu saatana jutt Jeesusele kõrbes: ta tsiteerib isegi Piiblit, kuid ainult ühte salmi ja kontekstist välja kistult.
Õpetus peab olema terve, holistlik. See on tegelikult sõna „katoliku“ tähendus: kata holos, terviku järgi. Vincent Lerinumist (surnud 450. a) ütles kiriku õpetuse kohta nii: „Katoliku (ehk usutunnistuse eestikeelses tõlkes kristlikus) kirikus peame võimalikult ustavalt pidama kinni sellest, mida on usutud igal pool, alati ja kõigi poolt.“ Tagasi sellesama usu juurde tahtis pöörata kirikut ka meie kirikuisa Martin Luther.
Holistlik ehk terve õpetus ühendab vaimu, hinge ja keha, mõistuse ja müstika, usu ja teo, evangelisatsiooni ja diakoonia, loomingu ja lunastuse. Sõnum peab olema holistlik! Isegi Piibli tõdede kuulutamine võib valeõpetuseks saada, kui puudub mõni teine oluline osa. Tõde ilma armu ja armastuseta muutub variserlikuks. Armu ja armastuse kuulutamine ilma tõeta muutub sentimentaalsuseks ja suhteliseks, väärtusetuks sõnumiks.
Ilmselt pole mina ainuke, kes „kartuse ja värinaga“ läheb kantslisse Jumala Sõna kuulutama. Ei ole lihtne. Tahan kuulutada tõtt, Kristust, mitte valesid. Aga kes mina olen, et minu suu kaudu saab tulla Jumala sõnu? Arvan, et selline kartus on pigem hea kui halb. Suur enesekindlus ei pea tähendama, et kuulutaja räägib õigesti. Kui Jeesus oli jüngritega koos söömas viimsel õhtul, ütles ta, et üks nende seast annab tema ära. Kõik jüngrid jäid nukraks ja hakkasid üksteise järel talle ütlema: „Ega ometi mina?“ (Mk 14:19) Arvan, et igaüks meist võiks aeg-ajalt mõelda selle üle, kas ma oma öeldu ja eluga annan Jeesust pigem ära või toon talle kiitust.
Issand Jeesus Kristus, aita meid rääkida tõtt armastuses nagu Sinagi ja kasvada Sinu sisse. Aamen.
MagneSaku_kog5

 

 

 
 
Magne MØlster,
Saku koguduse abiõpetaja

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)