Esileht » Arvamused » Arvamus »

Õpetamise sügavusest

29.03.2006 | | Rubriik: Arvamus

Kirjas roomlastele (12:7–8) ütleb apostel
Paulus, et «olgu keegi õpetaja, siis toimigu ta õpetamisametis; manitseb keegi,
siis ta olgu manitsemisametis». Manitsemisametit ei kujuta ma ette. Vastavat
rolli küll ja mind on manitsetud – ning minagi olen seda teinud. Nagu olen ka
õpetanud.

Oma varustusega õpetama

Seepärast hakkab mulle vastu, kui mind
sunnitakse tegema halba tööd. Mis sunnib? Rumalus. Mul on Tartu ülikoolis
õpetada semestrijagu tekstoloogiat. See on teadus tekstikriitikast,
filoloogilisest distsipliinist selle kohta, kuidas omaaegseid tekste mõista ja
neid uuesti välja anda. Igaüks, kes võtab Piibli kätte, puutub otsekohe kokku
ka tekstoloogiaga, sest salmidel on numbrid ning neil omavahelised seosed.

Loengud tekstoloogiast on mõeldud
magistrantidele, siis teist (st järgmist) kraaditööd tegevatele filoloogidele.
Neid kuulab siiski ka üks Tartu Ülikooli Raamatukogu osakonnajuhataja, kes on
asjaomast tööd teinud praktiliselt aastakümneid, kuid pole kunagi kuulanud
teooriat. Nüüd kuulab.

Jah, aga mina ei mõelnud ei laulva
revolutsiooni aegu ega hiljemgi sellest, et mul peavad olema loengusse minnes
kaasas oma kriidid. Teadsin seni, et kriidid või vähemalt kriidijupp on koos
tahvlilapiga tahvli ees käepärast ega pidanud pettuma. Nüüd on juhtunud seda
paar korda ning pärast viimast korda on mul kriidid kaasas. Oleksin ma FIE,
võiksin kanda nende tööriistade kulu sellesse lahtrisse, mille alt vabastatakse
taevas-ise-teab-mis maksudest.

Süvendada iseseisvust

Kas me anname endale iga kord aru, mida
õpetamine tegelikult nõuab? Mida ja kui palju? Arvan, et ei. Rumalus seisneb
selles, et meiesugustelt oodatakse kogu aeg ainult  suuri unistusi argipäevade vahelejätmisega.
Õpetamine on stohhastiline protsess, kuid alati ka väga konkreetne. Argipäev on
kindlasti konkreetsem kui unistused. Niisiis kuulub argipäeva ka see, mille
abil ja mille varal saab uutele filoloogidele teksti mõistmise aluseid õpetada.

Tekst on Tekst ainult suures plaanis. Väga
ligikaudselt võttes jagunevad tekstid viide rühma: 1) folkloorsed; 2)
sakraalsed; 3) ilukirjanduslikud; 4) ametkondlikud, 5) eraviisilised. Alati
tuleb inimesele kasuks, kui ta tunneb kõiki neid rühmi. Ja siin me põrkumegi
probleemile, mis puudutab meid kõiki. Õpetaja töö ei ole hakklihamasina
väntamine või hekseldamine. Õpetamine on süvenemine sellesse, et teine inimene
oleks edaspidi iseseisvam ja targem ning et ka sina ise mõistaksid paremini,
kuidas see töö käib.

Rohkem individuaalsust ja pädevust

Oleks patune, kui ma õpetaksin tekstoloogia
raames ka piiblikriitikat. Mitte usutunnistuse poolest, vaid eeskätt seetõttu,
et see pole minu ala. Mulle meeldiks aga väga, kui loengusse tuleks tudeng, kes
on piiblikriitikaga juba kursis. Kes teab varasemast, mida tähendavad
joonealused märkused ja millal on testamentide osad kirjutatud.

See ei ole etteheide tudengitele. See on
etteheide süsteemile, kus jällegi tahetakse rohkem massi ning mitte kuigivõrd
indiviidi. Annad juhtoinale suuna kätte ja lambukesed sibavad järele. Siis ei
maksa imestada, miks natsism võib olla populaarne ning nimelt rohkem, kui me
söandame tunnistada. Natsismi eripäraks on intolerants ehk sallimatus.
Sallimatus kuni teistsuguste hävitamiseni. Sellele tuleb alati vastu hakata.

Kuidas see võiks argipäeval välja näha?
Mulle tundub küll, et me ajame liiga palju taga (või kokku) kraadiomanikke ega
hoolitse piisavalt pädeva kutse eest. Toimetajaamet ei eelda tingimata kraadi
ja meie praegustest peatoimetajatest on doktor minu teada ainult ajakirja
Akadeemia juht Toomas Kiho. Toimetaja kutset oleks vaja aga väga paljudel ja
alates juba sellest, kuidas keele ning andmestikuga ümber käia. Võib-olla võib
seda nimetada käsitööks. Kuid igal juhul eeldab ta andumust ning oskusi ja
sellekohaseid vahendeid.

Kas sellele on mõeldud? Vastan, et ei.
Järelikult tuleks apostel Pauluse kiri roomlastele üle lugeda ning nimelt
niiviisi, et see oleks arusaadav ka praktilisteks tegudeks.

Peeter Olesk

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)