Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Õpetajatest ja õpetamisest

10.10.2018 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Mitmete teemapäevade hulgas tähistati eelmisel nädalal ka õpetajate päeva. Kuigi eelkõige austati sel päeval pedagooge koolides ja lasteaedades, siis mööndustega võib sihtrühma arvata ka vaimulikkonna ning miks mitte kõik need, kes oma kutsumuseks õpetamist peavad. Ka koguduste pühapäevakooliõpetajad võiks selles nimekirjas kindla koha leida.
Hoolimata aeg-ajalt üles võetud küsimusest, et kas nüüdisajal õpetajaid enam vaja ongi – kõik vajalik on digisalvestatud ning igale õpilasele kättesaadav ilma luust-lihast õpetaja vahendamiseta –, pole õpetajad esialgu haridusmaastikult veel koondatud. Vastupidi, ameti maine on mõne uuringu kinnitusel viimaste aastate näitel paranemas. Nõnda et isegi noored järjest enam söandavad selle ameti kasuks otsustada.
Nüüd, mil üldhariduskoolid on õppeaasta töörutiini sisse elanud, on ka koguduste pühapäevakoolid hooaega startimas. Paljudes kogudustes alustatakse lõikustänupühal.
Nii ka Ülikooli-Jaanis, mille pühapäevakooliõpetajad hooaja alguse puhul reedest pühapäevani Räpinas lastelaagri korraldasid. Teretulnud olid kõik pühapäevakooliealised. Kuigi piiranguks polnud vanemate kogudusse kuulumine, kujunes ikka nii, et enamik osavõtjatest olid koguduse omad lapsed. Lisaks osaduslikele palveringidele, laulu- ja meisterdamistundidele, kohaliku kirikuga tutvumisele ning pühapäevasest teenistusest osasaamisele võeti aega lihtsalt looduse keskel olemiseks. Räpina oma ajalooliste parkide ning looduskauni keskkonnaga pakkus selleks imelise võimaluse. Taas leidis tõestust tõik: et näha, peab keegi viitama, mida vaadata. Kuidas osutada nii, et suunatav tunneks huvi ja tuleks kaasa, see on õpetajaameti suurem väljakutse. Mulle tundub, et nii nagu kooliõpetajale, nõnda ka kirikuõpetajale ja pühapäevakooliõpetajale.
Liina Raudvassar

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)