Õpetajat meenutades

Mälestusi praost Erik Hiisjärvest ja muistsest Toomkirikust

Psühholoogid ütlevad, et kõige suurem mõju inimese kujunemisele on nendel kogemustel, mis inimene omandab esimestel eluaastatel ja murdeeas.
Astusin esmakordselt üle kirikuläve kaheteistkümneaastasena. Selleks kirikuks oli Tallinna Toomkirik ja selle kiriku õpetajaks praost Erik Hiisjärv. Ei osanud tollal aimatagi, kuivõrd suur mõju saab sellel kirikukülastusel olema kogu minu järgneva elu jaoks.
Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, võin ma tollele kirikukülastusele tagasi mõeldes öelda, et see oli kõige murrangulisem sündmus minu vaimses kujunemises üldse. Ja kui rääkida inimestest, kes on avaldanud mõju minu vaimsele kujunemisele, siis on Õpetaja Hiisjärv (minu jaoks õpetaja suure algustähega) olnud minu jaoks neist üks olulisemaid.
Kui mitte kõige olulisem, sest tema oli minu esimene vaimne Õpetaja. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, mõistan, miks on Õpetaja Hiisjärvest saanud minu jaoks lausa vaimuliku arhetüüp ja miks oli Tallinna Toomkirik minu jaoks palju aastaid peaaegu kiriku arhetüüp.
Jättis sügava jälje
See oli 80ndate aastate algupoolel, kui ema mu ühel jõuluõhtul Toomkirikusse jumalateenistusele kaasa kutsus. Kuna ma polnud varem kordagi kirikus käinud, tundus asi mulle põnev ja läksin kaasa. Kirikuhoone, jumalateenistus ja kogu kirikus valitsev atmosfäär jätsid mulle väga sügava mulje.
Kui jumalateenistust pidanud peapiiskop Edgar Hark teadetes ütles, et järgmisel päeval, st 1. jõulupühal, on jumalateenistus «tavalisel ajal kell 10.00» hommikul ja et teenib koguduse õpetaja praost Erik Hiisjärv, otsustasin kindlalt sellele jumalateenistusele minna. Läksingi, läksin ka järgmisele ja ülejärgmisele ja üleülejärgmisele jumalateenistusele. Ja jäingi käima.
Minust sai regulaarne kirikuskäija ja mind ei häirinud, et jumalateenistustel viibis peale minu veel vaid 15–20 vanemat inimest (kui neid nii paljugi oli!). Tulin kirikusse, et kuulata Hiisjärve jutlust, et laulda ja palvetada, et saada osa sellest erilisest vaimsest väest, mida ma kirikus tajusin.
Ei osanud veel tollal öelda, et see, mida tajusin, oli Jumala pühaduse ligiolek. Ja ma ei suuda mõista neid, kes ütlevad, et noori on vaja kirikusse meelitada ja et neile on vaja pakkuda midagi atraktiivset, et neid seal hoida. Ma ei mõista, mis saab olla atraktiivsem kui Jumala pühaduse ligiolek ja selle tajumine läbi arhitektuuri, läbi orelimängu, läbi liturgia… Mõistan täielikult Fanny de Siversit, kui ta ütleb, et katedraalid on vooderdatud palvetega, sest just seda tajusin ma Toomkirikus jumalateenistustel olles.
Koht kantsli all
Toomkirikus kujunes mul välja kindel istekoht – esimeses reas, kohe kantsli all. Sealt oli hea kuulata Õpetaja Hiisjärve jutlust. Seal, kantsli all istumas märkas Õpetaja Hiisjärv ka mind ja mulle on jäänud hästi meelde, et kui Õpetaja Hiisjärv andis mulle hiljem soovituse õppida Usuteaduse Instituudis, märkis ta ära, et silmas mind istumas kantsli all.
Õpetaja Hiisjärve jutlused ei olnud nii pikad ega sisaldanud nii palju näiteid kui professor Kannukese omad, mida hakkasin kuulama hiljem Keilas. Kord Hiisjärvega vesteldes (kulus aastaid, enne kui üldse julgesin tema poole pöörduda, sest vaimulikuna oli ta minu jaoks niivõrd suur autoriteet, et ma ei söandanud teda isegi kõnetada) ütles ta mulle, et psühholoogid on selgitanud välja, et inimese tähelepanuvõime hakkab pärast viieteistminutilist kuulamist nõrgenema ja seepärast on tema põhimõtteks, et jutlus ei tohi kesta üle viieteistkümne minuti.
Kuid selle viieteistkümne minuti jooksul suutis Õpetaja Hiisjärv öelda kõik olulise, tuua välja pühapäevaks ettenähtud perikoobi keskse sõnumi. Ja ta tegi seda mõjuvalt ja veenvalt. Tema jutlustest kumas selgelt läbi ennesõjaaegse Tartu ülikooli usuteaduskonna antud hea teoloogiline haridus, tema isiklik sügav elukogemus ning tõsine ellusuhtumine, mis mind sügavalt puudutas.
Korrektne ja leebe
Samas ei olnud Hiisjärv oma loomult range ega karm. Vastupidi – ta oli inimesena äärmiselt korrektne ja eeldas korrektsust ka teistelt, kuid ta oli leebe ja mõistev inimlike nõrkuste ja isegi veidruste suhtes ning talle oli omane vaimukus ning hästiarenenud ja peen huumorimeel. Viimast hakkasin tajuma siis, kui me juba üksteisega lähemalt suhtlesime.
Olen sama meelt Uku Masinguga, kes on kusagil öelnud, et sünnipäevad on igavad üritused ja temal sünnipäevadel käia ei meeldi – seal peab olema kõigil «lõbus», aga tegelikult on sünnipäevad üks teatritegemine seltskonna ees. Aga mäletan, et just sünnipäevadel avanes Hiisjärve vaimukus ja sädelev huumorimeel.
Ka see tema isiksuse tahk paelus mind sügavalt, aga eeskätt paelus mind tema tõsine ellusuhtumine, tema haritus ja silmaringi avarus, oskus jutlustada ning väärikus, mis ei avaldunud mitte ainult selles, kuidas ta jumalateenistust pidas ja Püha Õhtusöömaaega pühitses, vaid kogu tema olekus.
Peenetundeline otsus
Minu esimene kõnelus Hiisjärvega leidis aset neljateistkümne aastaselt. Olin juba mitu aastat Hiisjärve jutlusi kuulanud ning vahepeal oli mul tekkinud kontakt mõne koguduseliikmega, kellega mul oli ühine kirikutee. Küllap hakkas vanemaid kirikuskäijaid aja jooksul huvitama, kes see noor poiss on, kes igal pühapäeval kantsli all istub.
Eriliselt sügava mulje jättis mulle tollane kirikumees Jaanus Jalakas, kelle soliidset mustariietatud kuju ma alates esimestest jumalateenistustest toomkirikus kõndimas mäletan. Vaatasin teda suure imetluse ja aukartusega ja olin väga liigutatud, kui ta minuga kord juttu tegi ja mulle esimesed teoloogiaalased raamatud lugeda andis.
Ta tegi seda salaja ja ütles veel: «Pane raamatud kohe ära, et mingid julgeoleku-junnid ei näeks!» Oli ju sügav stagnaaeg, toomkirik oli esinduskirik ja küllap kirikumees teadis, miks ettevaatlik peab olema. Hiisjärvega kõnelesin aga esmakordselt toomkiriku kantseleis, kuhu tulin väriseva südame ja alandliku palvega, et ta mind ristiks.
Mäletan hästi, mida Hiisjärv vastas. Ta ütles, et ususeadusandlus (st ENSV oma) näeb ette, et sellises vanuses inimese puhul, nagu ma tollal olin, on ristimiseks vajalik vanemate kirjalik nõusolek. Kuid kuna ta teab, et olen aastaid korralikult ja truult kirikus käinud ja usub, et soov saada ristitud on minu isiklik ja teadlik otsus, siis ei nõua ta vanemate luba.
Ma ei usu, et mu vanemad oleksid vastu olnud, kuid minu jaoks oli ristimine midagi niivõrd isiklikku, et ma ei soovinud sellest kedagi teavitada ega soovinud sakramendi juurde «publikut». Hiisjärv peenetundelise inimesena mõistis seda ja nõnda ta mu ristiski. Paar aastat hiljem käisime koos õega Hiisjärve juures leeris ning nõnda sai minust Piiskopliku Toomkoguduse liige, kelleks jäin kuni Hiisjärve surmani.
Vaimulikud on kiriku rikkus
Kui Hiisjärv lahkus, lahkusin Toomkogudusest ka mina. Tundsin, et Hiisjärvega koos oli tollest kirikust lahkunud tollele kogudusele eriomane vaimulaad. Tean, et pahatihti heidetakse inimestele ette, et nad tähtsustavad liigselt vaimuliku isikut. Mitmegi koguduse liikmeid on süüdistatud selles, et nad viljelevad oma vaimuliku «isikukultust».
Arvan, et taolised etteheited on enamasti ülekohtused. Kui vaimulik on tõepoolest isiksus, kui ta on tark ja haritud ning tõepoolest austust ja lugupidamist väärt, miks ei või siis koguduseliikmed seda oma õpetajale välja näidata? Küllap on kõik minu ametivennad kogenud, mida tähendab koguduse armastus, hoolimine ja tunnustus. Küllap on paljud kogenud ka vastupidist. Minul on olemas mõlemad kogemused.
Kuigi see võib mõnele lugejale tunduda oma «tsunfti» ülistamisena, julgen öelda, et meie kiriku üks suuremaid rikkusi on tema vaimulikkond. Meie vaimulikud on küll erinevad ja omanäolised, aga nad on kõik tublid ja teinud head tööd Issanda viinamäel – igaüks omal kombel ja viisil.
Kuid – meist igal ühel on vaid üks, keda võime nimetada oma vaimulikuks isaks. Minu vaimulik isa oli Erik Hiisjärv ja kuigi ajast, mil ma käisin toomkirikus, on nüüdseks möödas palju aastaid, on Hiisjärve kuju saatnud mind kõik need aastad. Ja ma tean, et jääb saatma kuni surmani. Langetan pea oma Õpetaja ees ja mõtlen talle tänutunde ja armastusega.
Jaan Lahe,
Paldiski koguduse õpetaja