Esileht » Arvamused » Arvamus »

Õpetajana tänapäeva koolis

05.10.2011 | | Rubriik: Arvamus

Olen töötanud koolis kümme aastat, andnud erinevaid tunde: ajalugu, ühiskonnaõpetust, filosoofiat, eetikat; olnud ka klassijuhataja.
Seda aega, millal religioonilugu või usuõpetus leiab nii positiivset vastukaja, et õppeainena olla tunniplaanides, ei tea (kuigi sellest on uues gümnaasiumi riiklikus õppekavas juttu kui valikainest) kas üldse tuleb – eelistasin siis teisi nimetusi, kuid olen saanud selgitada religiooniloo põhikursust teiste ainete raames.
Usk pole ju järjekordsed lisateadmised, faktid, vaid sisemine hoiak – põhitähenduses, nagu Jeesus seda kasutab, «veendumus, teadmine». Koolid on vägagi kallutatud ratsionaalsusesse, faktiteadmistesse, mis pole iseenesest üldse paha, kuid käänab inimese tasakaalust välja; ei anna talle üldse inimesele ainuomast toitu, vaimutoitu. Fassaad ilma sisemise toeta võib välja paista kaunis ja jõuline ning edasipürgiv, kuid seesmine õõnsus paistab seal ikkagi välja.
Vaimsuse all mõistetakse tihti samuti ainult teadmisi: oskust väidelda, entsüklopeedilist informeeritust, võistlemis- ja läbilöögioskust. Ikkagi põhiliselt välist vaatlemisoskust, uurimisoskust jne, kuid see ei võimalda läheneda elu tuumale (tuumafüüsikas kvanttasandile – vaba olek moondub mis tahes sekkumisel ja välise uurimisel ega näita oma tõelist olu).
Inimesed on liiga uhked verbaalse suhtlusoskuse üle, mis neid loomariigist eristab – kuid loomad suudavad oma infovahetustega, häältega, lõhnadega jms hoopis rohkem. Kui õpilaste käest küsin, mis on nende eelis loomade ees, siis tavavastused on: võime mõelda ja rääkida. Kui pareerin seda ja viitan loomade võimetele ja sellele, et nad suudavad looduse suhtes olla vahetud, ilma filosoofiliste keerdkäikudeta, et nad asetuvad looduse ja Looja suhtes otse, vahetus läheduses, ja inimene enamalt jaolt mitte, siis järgnevad küsimused: kas siis nii on ka inimesel võimalik?
Miks mitte – pole ju tarvis mõelda sellele, et ma hingan, kui pööran sellele tähelepanu, siis tean lihtsalt – nii ongi otse. Inimeste eelis loomade ees on see, et nad võivad teada oma olemasolu, see lisaantus on neil, see teeb neist looduse kroonid, mitte miski muu.
Tänapäeva kool on tore koht, on alati ja igal ajal. See «tänapäeva» pole ses mõttes oluline sõna. Mulle meeldis väga ka see aeg, mil käisin ise koolis. Osa õpetajatega oli võimalik saada sõbraks, osa õpetas vaheseina tagant. Iga barjäär on ainult hirm ühelt või teiselt poolt. Autoriteedinõue samuti. Siis justkui ei usaldata teist inimest, võetakse ta tegemisi isiklikult, solvutakse, ollakse pire. Kuigi mõistan õpetajate väsimust, seda just kooli keskastmes (noorte jaoks väga oluline kujunemisperiood), kus korra jaluleseadmine võtab põhiosa ajast.
Kool on selles mõttes parimaid ligimesearmastuse praktikume; ma endale paari aasta ajalooõpetajana üle rahuldava ei söandaks panna. Kuid see õpetas psühholoogilises plaanis väga palju. Koolitöö on homo religiosus’e mõistmiseks niisama oluline kui kogudusetöö või mis tahes töö inimestega – teoreetiline teoloogia ainult jätab selle mõistmise üsna ähmaseks.
Jumalanäolisus avaldub mõnikord puhkudel, mida ei oska oodata – taipamine, nt mõne loo või mõistukõne puhul pead mitu tundi pinda valmistama; ja siis kellegi silm läheb särama – uhh! Siis on rõõm kolmepoolne…

Tauno Kibur
,
vaimulik ja kooliõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)