Õpetaja võõrustas õpilasi

Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur otsustas kutsuda külla kõik need, kes tema juhendamisel on Viru praostkonnas vaimulikuna teeninud. 

Koosviibimine 15. jaanuari pärastlõunal algas Jõhvi kirikus armulauaga jumalateenistusega. Altarivõre ette kogunesid patu tunnistuseks ja armulauasakramentide vastuvõtmiseks Kalduri 11 õpilasest seitse. 

Detailidesse laskumata

Pärast kiriklikku talitust liiguti lähistel asuvasse kirikumajja, kus rikkalikult kaetud pidulaud pastor loci külalisi juba ootas. Kõlanud kõned olid kantud rõõmuga vürtsitatud vaimukusest – tunti ja väljendati heameelt võimalusest koos olla „vanade heade aegade“ meenutamiseks. Kes kunas ja mis asjaoludel Jõhvi jõudis ning millise elukooli ta pastor Kalduri juhendamisel sai, oli läbiv küsimus iga spontaanse sõnavõtu sisus. 

Oli ka vaidlemist ja kahe inimese mälestuste ristumist, ent kokkuvõttes päädisid kõik jutud konsensuslikus tõdemuses: Peeter Kaldur oli inspireeriv mentor. 

„Pikas perspektiivis on kõik natuke segamini ja võib-olla ei olegi vaja detailidesse minna. Suur tänu, et oli võimalik jagada mälestusi,“ ütles pärast tunde kestnud hoogsat pidu end koduteele asutav Patrik Göransson, kes täna Tallinna Rootsi-Mihkli õpetajana sai oma tuleristsed praktilises kogudusetöös Peeter Kalduri juures aastatel 1994–1995.

Kes koputas esimesena 

„Miks me täna koos oleme, on võib-olla mõnelegi küsimuseks. „Kurja juur“ istub meie keskel. Avo Kiir, minu esimene õpilane, otsustas ühtäkki kõigile jahmatuseks meist esimesena pensionile jääda. Muidugi – ordinatsioonist pensionile ei lasta ja eks Avogi töö jätkub. Olen kuulnud, et talle tehakse aina uusi tööpakkumisi. Kiidan heaks kutse minna vaimulikuks üksikule saarele. Sellest kõigest tekkis mõte kokku tulla,“ ütles võõrustaja avasõnad.

„Mul on siin olnud 11 õpilast. Mõned on rohkem, mõned vähem aia taha läinud! Aeg nõuab oma ja mõnedki on ametit vahetanud, mõned elavad Eestist eemal. On aga ka vaimulikuametisse jäänuid – kokkuvõttes on vaimulikke täna rohkem kui vaimulikuametist loobujaid. Mõni on olnud iseseisvam, teine on vajanud rohkem juhendamist,“ andis Kaldur mõtetele sihi meenutada kunagist algust Jõhvis. 

„Ma olin siin ametis olnud ehk paar kuud – tulin pärast õpetaja Peep Audovat 1980. aasta detsembris –, kui ühel õhtul tuli koos oma pisikese tütrega ennast pimeduses julgeoleku valvsate silmade eest varjates Avo Kiir, kes teatas, et ta sooviks teoloogiat õppida,“ räägib Kaldur ja Kiir noogutab nõusoleku märgiks. 

Ühtäkki teatab Kaldur, et Kiir siiski tõele au andes ei olnud päris esimene uksele koputaja: „Tegelikult oli esimene tollal kunstiakadeemias tudeeriv Üllar Kask, kes täna kannab millegipärast nime Bach. Tuli ja teatas, et on religioonist huvitatud. Ütlesin, et okei, hakkad igal pühapäeval kella lööma. Kui hakkad kellameheks, räägime religioonist edasi, kui ei hakka, kurvastame südamest. Aastaid ei lubanud nõukogude võim kirikukelli helistada ja siia õpetajaks tulles olin kibedas ametis – lõin teenistuse sisse ja välja ning abi kulus marjaks ära,“ laseb Kaldur mälestustel voolata ega heidutu Avo Kiire tehtud pahameelest: „Mismoodi Kask minust ette sai?“ 

Salumaa mõjust

Täna ajakirjandusliku tegevusega üldsusele tuttav Teet Korsten peab Kalduri suuremaks teeneks tema kokkuviimist eesti teoloogia suurkuju Elmar Salumaaga, kelle õpilane Peeter Kaldur ise oli. Veel toonitab Korsten, et Kaldur on talle täpsust õpetanud: „Ma ei teagi, et oleksin hiljem kuhugi hilinenud. Olin kellamees ja pidin selles ametis punktuaalselt täpne olema. Iga hilinetud minuti eest tuli trahviks viis rubla tasuda, mis toona oli suur raha. Harjumus kujunes, mis on jäänud.“ Humoorikas on, et Peeter Kalduri puhul Teet Korsten suurt täpsuse praktiseerimist ei ole täheldanud: „Inimene oskab tihti õpetada teistele seda, milles tal endal vajakajäämised on.“

Samuti vaimuliku ametist loobunud, Tallinna ülikoolis tehisintellektiga töötav Avar Pentel meenutas esimesi kokkupuuteid tulevase vaimuliku mentoriga: „Õppisime koos Teet Korstna ja Üllar Kasega Jõhvi kunstikoolis ja olime kiriku lähistel maastikku maalimas, kui mööda läks pastor Kaldur, musta talaari alt välgatasid teksad ja Adidase tossud. Nõukogude ajal teksad ja tossud ja vaimuliku seljas – see äratas 13aastastes kuttides parajat imetlust. Kaldur kutsus meid kirikusse maalima, aga vist ei olnud enam aega, igatahes tol korral me ei läinud.“ Kingituseks õpetajale andis Pentel üle suurendatud ning kunstiliselt töödeldud foto, kus peal on Peeter Kaldur ja Elmar Salumaa – mehed, kes oluliselt on tema vaimulikku teed suunanud.

Kui Patrik Göransson Jõhvi jõudis, oli Eesti äsja vabaks saanud. „Mu eesti keel oli puudulik, aga Peeter sellest väga ei hoolinud. Kohe sain koha kantseleiametnikuna. Palusin sissehelistajalt, et rääkige aeglasemalt. Siis hakati vene keeles rääkima. Ma ütlesin, et vene keelt oskan veel vähem. Siis tõsteti häält, et mis keelt ma üldse räägin. Nimetasin kõik keeled, milles saan suhelda, aga see meid väga edasi ei aidanud. Keeleoskus aga tuli ja ikka praktika käigus. Jõhvi on ilus ja olen alati rõõmus siia tagasi tulles,“ räägib kohvilauas rootslasest EELK õpetaja Göransson.

Üllar Nõlv meenutas õpetajale tänukõnet pidades, kuidas teda pandi Jõhvi jõudes kirikule torni ehitama: „Nihverdasin Vene sõjaväest ära, teadmata, et ei pääse Jõhvis füüsilisest tööst.“ „Aga sa said sellega suurepäraselt hakkama. Torn seisab tänini, ehkki on loodist 26 cm väljas,“ ütles Kaldur.

Liina Raudvassar

Peeter Kalduri õpilased

Avo Kiir, emeriitõp

Üllar Nõlv, õp reservis, elab Soomes

Lagle Heinla, õp, elab Inglismaal

Patrik Göransson, õp

Margus Kirja, praost

Teet Korsten, ajakirjanik

Üllar Bach (endine Kask), õp reservis

Heinar Roosimägi, diakon

Avar Pentel, õppejõud

Herki Talen, diakon

Indrek Vilumets, endine jutlustaja