Õpetaja püüab rahvakultuuri kirikule lähemale tuua

15.02.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Kalle Gaston on üks vähestest
kirikuõpetajatest, kes lisaks hoolitsemisele inimese ja Jumala vahekorra eest
püüab tuua koguduseliikmetele lähemale ka vana rahvakultuuri. Lisaks Karksi ja
Halliste koguduse teenimisele uurib ta kodulugu ning tegeleb Mulgi Kultuuri
Instituudis ajaloolise Mulgimaa pärandiga.

Kirikuõpetaja, rahvakultuuri ja
koduloo-uurija Kalle Gaston ei pea paljuks jutlustada mulgi keeles

Sa ei läinud kohe peale keskkooli
usuteadust õppima. Kuidas läks nii, et Sa alles hiljem sattusid teoloogia
juurde ja lõpuks said vaimulikuks?

Need kaks asja olid minu jaoks alguses
lahus – huvi teoloogia vastu ja vaimuliku amet. Ma vist kuni teoloogiaõpingute
lõpuni ei teadnud vaimuliku ametit tahta. Huvi teoloogia vastu oli seepärast,
et see tundus selline hea humanitaarharidus olevat.

Veel keskkooli lõpus ma ei teadnud, mis
mind huvitab või mis ametit õppida, aga kui avati Tartu Teoloogia Akadeemia,
siis leidsin, et see on just minu jaoks. Olin vastselt suvel pöördunud ja
leidnud Jumala. Aga vaimuliku kutse sai alles akadeemia lõpus selgeks.

Hetkel, mil pidime otsustama, millist
eriala õppida, valisin vaimuliku eriala, sest see tundus keelte osas kõige
tõsisem ja põhjalikum ning huvitavamaid aineid oli rohkem. Pettusin kõvasti,
kui lõpetasin akadeemia ja teed kirikusse ei olnud. Olin valmis õpetajaks
saama, aga tol ajal ei tunnustatud seda haridust. Siis tegelesingi paar aastat
Mulgi Instituudiga, enne kui tekkis julgus astuda pastoraalseminari.

Kuidas sattusid üldse rahvakultuuri ja kodulugu uurima?

Oma juurte otsimine on seotud ajaga, mil
elasin Tarvastus. Mulgimaa on üldse huvitav ajalooline paik ja selle kohta on
palju muistendeid ja jutte. Üheks tõukeks oli seegi, et leidsin Harri Haameri
vanad üleskirjutised Tarvastu inimestest ja nendega juhtunust. Neist koostasin
kaks kogumikku Tarvastu jutte. Nägin, et Harri Haamer ei olnud lihtsalt
kirikuõpetaja, vaid kogus ka rahvaluulet ja kodulugu, huvitus kohalikest
inimestest ja ajaloost.

Minu jaoks oli võib-olla oluline ka kõik
Viljandi pärimusmuusika festivaliga seonduv ja toonase Kultuurikolledži (praegu
Kultuuriakadeemia) olemasolu, mis lähendas omakultuurile. Aga armastus Mulgimaa
vastu on ikka sellest, et olen seal sündinud ja kasvanud – kunagine hiilgus
tundus huvitav ja ajaloo uurimine ahvatlev.

Akadeemia lõpetamise järel olid Mulgi
Kultuuriinstituudi tegevdirektor. Mis seostub selle ajaga?

Alustasin tööd suure entusiasmiga ja
arvasin, et kõik tulevad appi ja toetavad. Aga see usk osutus petlikuks.
Tegelikult pidin ise instituudi nimel töötama ja kõike selgitama, nagu ikka
uute asjadega. Aga kui sa ei saa tegeleda asja sisulise poolega, vaid pead olema
nii-öelda promoinimene, siis see väsitab, ka see, kui töö eest õiget palka ka
ei saa.

Praegu on mul väga hea meel, et teine
inimene on instituudi eesotsas. Mina juhatuse liikmena saan rohkem sisulise
asjaga tegeleda. Samas oli see väga huvitav aeg ja pakkus tohutult võimalusi
inimestega suhelda ning sellest ajast on mul pärit palju huvitavaid tutvuseid.

Olid Jämejalas hingehoidja. Kuidas Sa sealsete inimestega
kontakti saavutasid?

Pärast TTA lõpetamist töötasin
hingehoidjana Jämejala psühhiaatriahaiglas ja Viljandi maakonnahaiglas.
Jämejalas oli varem töötanud Naatan Haamer, kes andis mulle soovituskirja.
Maakonnahaiglas kostis minu eest Jaan Tammsalu.

Jämejalas tundsin end paremini, sest
eelkäija oli head tööd teinud – suhtuti kui täisväärtuslikku ametisse.
Maakonnahaiglas oli hingehoidja koht palgalisena uudne ja seal ei õnnestunudki
üle aasta töötada, sest pidev sund oma ameti vajalikkust tõestada väsitas.

Jämejalas oli mul regulaarne vastuvõtt
kabinetis ja haigla osakondade külastused. Palju tekkis pikemaajalisi
hingehoidlikke suhteid, kus üsna ruttu sai selgeks teoorias õpitu: tavamõttes
inimesi aidata, st probleeme lahendada ei ole võimalik. Su roll saab olla vaid
toetav ja mõista püüdev. Aga enamik vaid seda vajabki.

Kuna koormus oli väike, siis töö mind ei
kurnanud, pigem vastupidi. Suheldes sealsete elanikega, lugedes nende
loomingut, tekkis tunne, et tegemist pole mitte haigetega, vaid vaimsete avatud
inimestega, kes on põgenenud inimvaenuliku ühiskonna eest.

Mis ikkagi sundis Sind lõpuks pastoraalseminari minema?

Olin üldse esimene akadeemia lõpetanu, kes
seminari läks. Olin siis Viljandi Jaani koguduse liige ja sondeerisin õpetaja
Jaan Tammsalult pinda, kuidas minusse suhtutakse. Ning kui tema andis mulle
soovituse, siis julgesingi seminari minna.

Märkasin oma üllatuseks, et minusse suhtuti
nagu kõigisse teistesse. Olin teistega võrdne. Tekkis küsimus, miks ma varem
sinna ei läinud. Tammsalu sai minu mentoriks ja nii seal õpingud algasidki.

Kuidas õpingukaaslased Sinusse suhtusid?

Mingit üleolekut ei olnud. Pigem oli näha
mingit teadmatusest tingitud austustunnet. Usuti, et akadeemias on selliseid
väärtusi, mida mujal ei ole.

Kuidas Sa oma koguduse leidsid? Või leidsid nemad Sinu?

Kui ordinatsioon oli ära, siis ei teadnud
ma, mida edasi teha, mõte oli minna Viljandi Jaani kogudusse vikaarõpetajaks.
Ent tuli Margus Heilä Karksist rääkima, et tahab ära minna ja otsib endale
asendajat. Siis oli küll hea tunne, sest tahtsin Mulgimaaga seotuks jääda ja
Karksi on enam-vähem Mulgimaa süda. Kõik kujunes kuidagi loomulikult ja tundus
Jumala plaanis sees olevat.

Milline kogudus Sind ees ootas?

Karksis on heas seisus väike maakogudus,
käigus on mitu töövaldkonda. Tegutseb segakoor Helika Gustavsoni eestvedamisel.
Kevad-suvises leerikoolis osaleb tavaliselt 8–12 noort, sügiseti toimuvad
täiskasvanute leerid. Karksi kirik asub valla kõige külastatavamas ja kaunimas
paigas ordulinnuse müüride vahel ja on teadaolevalt Eesti ainus viltuse torniga
kirik. Kogudusel on suur perspektiiv kasutada neid eeliseid oma majandusliku
järje parandamiseks.

Vastuvõtuajad ametlikus mõttes ei toimi.
Loomulikult, kui ma liigun seal ringi, siis on alati tähtis inimestega kontaktis
olla. Algusperioodil tuldi ka katsuma, mis inimesega tegu on, kuid siis sai
piirid paika pandud. 2004. a septembrist tuli ka Halliste kogudust hakata
teenima, kahe koguduse erinevused on täiesti olemas.

Karksi on läbi aegade olnud selline koht,
kus on väga eriline rahvas, aga praegu on vähe põliselanikke. Karksis pole
olnud viimase viiekümne aasta jooksul ühtegi õpetajat. Kõik on olnud diakonid
ja nad pole püsinud seal eriti kaua. Hallistes on inimestega palju loomulikum
kontakt.

Kuidas Sa puhkad?

Midagi hingele oli koguda kodukoha pärimusi
ja neid inimestele tutvustada, et nad mäletaksid ja teaksid. Kuid see aeg sai
nagu otsa. Siis avastasin enda jaoks kõiksugu pillid ja instrumendid ning
regilaulu. Inimene ei peagi olema mingi muusik ega nooditundja selleks, et
musitseerida enda jaoks.

Mingi hetk või tunne peab tulema, et nüüd
ma sukeldun sellesse maailma ja tinistan mõnda pilli. Sain oma kauaoodatud
torupilli kätte – oma uue armastuse. See on selline hingepill, mida tahaks
kirikuga ära lepitada, sest näiteks Ants Taul arvab siiamaani, et torupilli
kirikusse ei lasta, kuna see on vanapagana pill.

Kuidas on võimalik, et tänapäeval palju
kõneainet pälvinud omakultuur ja ristiusk leiavad ühise keele ?

Vahel mõtlen, et miks peame laulma
keskaegseid saksa koraale ja tingimata oreli saatel. Sageli on maakohas suuri
probleeme organisti leidmisega ja orel nõuab hiigelkulutusi. Pealegi vanem
põlvkond, kellele on tähtsad vanad kirikulaulud, hakkab kaduma. Leian, et laul
on palve ja laulmine ei tohiks kedagi kammitseda.

Kui inimesel on hirm noodiga eksida, siis
ei täida laulmine oma ülesannet. Vahel olen laulnud koraale regilauluvormis,
mis on lihtne ja pingevaba laulmise viis ka neile, kes ütlevad, et nad ei oska
laulda.  Liturgiat tervikuna ma
eestipärastama või kuidagi ugristama ei hakkaks. Karksis on traditsiooniks
saamas emakeelepäeva ajal pidada jumalateenistust mulgi keeles. See toob
kirikusse neid inimesi, kes tavaliselt sinna ei satu.

Kalle Gaston

Sündinud 9. novembril 1970

1970. Lõpetanud Mustla keskkooli 1989,

Tartu Teoloogia Akadeemia 1998

ja Usuteaduste Instituudi pastoraalseminari
2002.

Reeli Reinaus

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)