Õpetaja Lible
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 26. september 2007 Nr 36/37 /
Eelmise nädala neljapäeval suri näitleja ja filmilavastaja Kaljo Kiisk. Nagu kombeks, mõeldakse inimese elule, tööle ja mõtetele kõige põhjalikumalt ja tõsisemalt vahetult pärast tema surma. Hiljem muutub kõik ajalooks, mis võib mõistust mõjutada endiselt, kuid hinge aja möödudes oluliselt vähem.
Minust vanemad inimesed mäletavad veel ehk Voldemar Pansot, Ruts Baumani ja Ants Eskolat, kuid nende elu ja loometöö ajal olin mina veel liiga noor. Võib-olla minul seostub Ruts Baumaniga (ehk olen temast õppinud) sama vähe kui minu lastel ja lastelastel Mikk Mikiveri või Kaljo Kiisaga. Kuid just tänasel päeval ja just minutaolistele on oluline Kaljo Kiisk.
Ajakirjanduses ilmunud järelehüüetest paistab, et Kaljo Kiisk on eestlastele jäänud kõige enam meelde kellamees Liblena. Ilmselt peab «Kevade» Libles olema midagi positiivsemat tagasihoidlikust kellamehe-ametist ja viinaveast, mille küüsis ta vaevles. Ehk jääb Lible meelde hoopis õpetajana?
«Kevades» on mitmesuguseid õpetajaid ja õpilasi. Esimestest peamine on kindlasti köster, kelle õpetamisviisiks olid ranged reeglid ja nõudmised. Tema õpilastest esindasid äärmusi Arno, kes tubli õpilasena nõudmisi täita püüdis, ja Toots, kes reeglitele järjepanu vastu hakkas. Köstri kõrval oli õpetaja Laur, kes leidis Tootsiga dialoogi («kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool»; «miks sa selle koera kooli kaasa võtsid?»), mille tulemusena taltus isegi Tootsi mässumeelsus. Laur hoolis lisaks koolis antavatele oskustele ja teadmistele ka Arno isikupärasest arengust ja annetest («ära viiulit unusta»). Laur võiks sobida hästi tänapäeva õpetaja kuvandiks.
Lisaks neile õppis filmi peategelane Arno üht-teist ka Liblelt, kes õigupoolest ei olnud üldse ametilt õpetaja.
Lible ei õpetanud Arnole ei rehkendust ega viiulimängu. Ega andnud ta ka mingit muud eriõpetust, ehkki kellalöömise oskust ta natuke Arnole siiski tutvustas. Ta lihtsalt rääkis Arnoga ning mõtiskles valjult elu üle: «Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale; tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud, aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on.»
Eks õpetaja Lauri ja köstrit lähe vaja ka tänasel päeval, kuid elu on rohkem kui töö ja teadmised, reeglid ja oskused. Elu on ka enam kui viiulimäng. Elutarkust ei ole meil kunagi ülearu, mistõttu seda tasub õppida kõigilt, kel seda on.
Alar Kilp
