Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Õpetaja ja Õpilane, selgemus ja kõrgemus

16.03.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

 Usalda ennast Uku Masingu ja Toomas Pauli kirjavahetus. Ilmamaa, 2015. Koostanud ja toimetanud Mari-Liis Tammiste.

Uku Masingu osa Eesti mõtteloos hõlmab nii palju eri valdkondi ja täidab nüüdsel ajal nii palju trükitud köiteid, et võhiklugejal pole neist enam ammu võimalik täit ülevaadet saada.
Kuni mõtteloolase enda surmani 1985. aastal oli see kõik pigem salateadus ja sellest said osa valitud jüngrid, sageli nõukogude ülikooli ideoloogiast ja piirangutest tülgastunud alternatiiv-üliõpilased, kes Õpetaja üles otsisid ja keda ta oma jutuajamistega eraviisiliselt inspireeris. Masingu kaudu avanesid uksed hoopis teistesse maailmadesse.
Üks tema andunud õpilastest oli Toomas Paul ja seda peegeldabki umbes 22 aastat kestnud kirjavahetus.
Kui saaks läinud aega muuta ja kujutleda olukorda, et Uku Masing oleks tohtinud eluajal oma «loetut ja kirjutatut» avaldada, kas ta oleks siis võinud 1960. aastatel sarnaneda praeguse mõtteränduri Valdur Mikitaga? Ja kuidas oleks tema artiklid ja raamatud võinud kujundada tänapäeva eestlase maailmataju?
Seda võimalust Õpetaja Masingul kunagi ei avanenud ja me ei tea, kas ta oleks seda soovinudki. Tema mõtted jäid tema eluajal vähestele valitutele jagatavaks. Seevastu on Toomas Paulil see võimalus avanenud ja Õpilasest on saanud uus mõjukas mõtterändur, kelle sajad kirjutised on leidnud tee kümnete kaante vahele. Nüüdseks hõlmavad Toomas Pauli teosed varsti juba sama palju köiteid kui tema eeskuju ja õpetaja omad.
Avaldatud kirjakogumiku selgroo moodustab muidugi Uue Testamendi (1989) ümbertõlkimise lugu. Toomas Pauli «Eesti piiblitõlke ajaloost» loeme (lk 770), et Masing kirjutas Vello Salole 1972. aasta mais: «Siin yks mees tõlkis Markuse (ja Johannese), juba paari kuu eest tõi mulle kontrollida. Pole jõudnud, hirm selle töö ees. Tõlkimisprintsiibiks on, et võimalikult yksainus eesti sõna vastaks yhele kreeka sõnale. Konkordantsi põhjal küll, kuid ma ei usu selle meetodi rahuldavust. Ykski tõlge ei saa olla «õige».»
Kirjades hargnevadki peale teoloogiliste ka filoloogilised arutlused, kus Õpilane küsib ja Õpetaja ei saa anda ühest vastust. Arutletakse eesti keele ja kreeka keele erinevate võimaluste üle, mis tekitab eesti emakeelega lugejas isegi mõningast hämmingut. Milleks need juuksekarva lõhestamised? Kas tõesti peab leidma ja Piiblisse tooma kreeka keele või teiste indoeuroopa keelte eeskujul põhinevaid grammatilisi tuletisi, kas tõesti ei saa läbi väljakujunenud eesti keele oma vahenditega?
Üks niisuguseid kummastavaid keelepruuke on Masingu «selgemus» (= suurem selgus) ja «kõrgemus» (= üleolek). Või huumorina mõjuv, kuid tegelikult tõsimeelne arutlus lk 143 «hinge», «liha» ja «vaimu» iseloomustavate omadussõnade moodustamisest: «hingekas», «lihakas» ja «vaimukas» – sest kreeka keeles moodustatakse need sõnad kõik ühtemoodi -kos-sufiksi abil.
Uue Testamendi tõlke läbivaatajateks olid peale Masingu ka Jaan Kiivit juunior ja Kalle Kasemaa. Uku Masing kirjutab Toomas Paulile mais 1982 (lk 279): «Kalle käis kurtmas AT-ga (= Apostlite tegudega) ja väitis, et tema Jaaniga üksmeelne ja tal palju ütlemist, sina aga õigustavat tõlget mu autoriteediga.» Masingu hõlmamatu eruditsioon, keelteoskus ja lugemus tegid talle sageli raskeks otsustada emakeelsuse üle.
Diskussioone jätkus mitmeks aastakümneks, kuni Uue Testamendi põhjalikult redigeeritud ja kommenteeritud väljaanne lõpuks 1989. aastal ilmus. Piiblitõlkekomisjoni esimees oli praost Herbert Kuurme.
Teiseks juhtmotiiviks raamatus on Toomas Pauli igapäevane töö vaimulikuna. Maakirikuõpetaja eluolulistest raskustest ja kohusetundlikust vaevanägemisest on liigutav ja õpetlik lugeda. Õpetaja Pauli täielik pühendumus kõiges, mida ta ette võtab – olgu see kiriku remont või Uue Testamendi tõlkimine –, teeb temast tänapäeva märtri. Kes teab, kas oligi algkristluse ajaloolistel märtritel raskem elu kui nõukogudeaegsel vaimulikul pealetungivas ateistlikus ühiskonnas.
Aga kerge pole alati olnud ka teistel aegadel. Kes soovib antud teemal võrdluseks lisalugemist, võib avada Harjumaa Muuseumi kodulehekülje, kus avaldatakse Keila kauaaegse kirikuõpetaja Ado Köögardali päevikuid http://www.hmk.ee/kogud/koogardali-paevaraamat/ «täna 90 aastat tagasi», ja lugeda maakoguduse õpetaja raskustest ja rõõmudest enne Toomas Pauli, Eesti Vabariigi päevil, aastail 1924–1926.
Kadunud kirjandusteadlane Toomas Liiv on 1995. aastal tsiteerinud Toomas Pauli jutlusteraamatut «Kusagilt kumab valgust»: «Toomas Paul kirjutab kummalisi lauseid, näiteks: «Ainus nimi, mis jääb, on see, mis on kirja pandud eluraamatusse. See ei ole kaasinimeste tunnustus ega austus, see ei ole järeltulevate põlvede meelespidamine, vaid Jumala oma, mis meid saab hoida unustusse langemise eest.»»
Mõistkem seda igaüks nii, kuidas suudame: nii Uku Masing kui ka Toomas Paul ei jää kindlasti püsima mitte ainult inimeste mällu, vaid neile on kindlustatud ka Jumala meelespidamine.
Kirjaderaamatu avaldajale Ilmamaale pole võimalik midagi ette heita peale liiga paljude trükivigade, aga nende eest pole kaitstud ka pühakud.
Anu Saluäär,
Loomingu Raamatukogu toimetaja

P. S. Loomingu Raamatukogu on avaldanud nii Uku Masingut kui ka Toomas Pauli: «Ehatuule maa» 1988 nr 1/2 (esimeste sinimustvalgete kaante vahel) ja «Uskmatu Tooma lugu» 2009 nr 1/2.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)