Esileht » Arvamused » Arvamus »

Õpetaja duaalsus

26.11.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille HommikÕpetada võib meist igaüks. Keda õpetada, selle määrab tihtipeale juhus.
Kui kauaks aga õpetada, selles ma enam väga kindel ei ole, sest pole minu võimuses teada, kui palju sugeneb õpilasele teisi õpetajaid minu kõrvale. Koguni asemele.
Selles kontekstis tähendab õpetaja duaalsus ehk tema töö ambivalents järgmist. Kui sa näed, et õpetada on vaja, siis tee seda, aga ei ole patt, kui sa tunnistad enesele – või ka õpilasele –, et sa kahtled selles, mida näed.
E-kiri polnud kirjutatud minule, vaid saadeti mulle edasi. Üliõpilasele Tartu ülikoolis oli määratud tema erialal (ajakirjandus) seminaritöö teemaks reisikirjeldused perioodikas. Juhendajale – minu kunagine tudeng – käis asi üle jõu ja ta soovitas üles otsida mind. Kust, seda ta ei teadnud, ning leiti mind hoopiski Sirje Oleski kaudu.
Kui juhendamine käibki nüüd sedaviisi, siis sellest tuleks kirjutada mujal. Minu asi oli juhtida seminaritöö autori tähelepanu tõsiasjale, et reisikirjana saab tõlgendada juba Homerose «Odüsseiat», jutustust Ithaka kuninga Odysseuse tagasipöördumisest Trooja sõjast. Kuid reisikirjana võib lugeda ka apostel Pauluse kirju, sest ta annab küllalt täpselt edasi seda, kust ta tuli ja kuhu mõtleb minna. Reisikirjeldustega tutvus maarahvas märksa enne seda, kui hakkas ilmuma eestikeelne perioodika.
Mida pidanuks üliõpilane teadma varasemast stuudiumist? Antiikkirjanduse ajalugu ja UTd. Ma ei ole spetsialist kummaski vallas, ehkki usun, et andsin õiget nõu. Siiski jäi vaevama üks küsimus, mis on äärmiselt põhimõtteline.
Nimelt ma õpetasin ligikaudu, isegi nägemata toda, keda ma nõnda õpetasin, ja tegemata kindlaks, mida tudengineiu tegelikult teab. Õpetada tuleb täpselt. Jah, see nõuab aega või õigemini aja mahavõtmist, ent õpetamine ligikaudu tähendab enam-vähem sedasama, mis umbmääraselt ehk kobamisi.
Nagu eespool mainitud – õpetaja ei tohi salata seda, kui ta kahtleb, kuid ei tohi ka salatseda siis, kui tal on õigus. See võib olla julm ja õpetajat polegi kasvatatud juriidilises mõttes kohtunikuks, aga kui Augustinuse järgi «severus sit clericorum sermo», siis peaks libisevus olema ebasoovitav.
Just seda libisevust tajun ma nendes arutlustes homoseksuaalsuse üle, kus jäetakse kõrvale juhud, kus teine samasooline sunnitakse vahekorda, mille traumaatilisust ta ei oska hinnata. Oma tõekspidamistes tuleb olla järjekindel, aga sättumus ei ole tõekspidamine, vaid on traagiline paratamatus.
Millal saabub õige aeg sedalaadi küsimusi koolis õpetada ja mille järgi lasta inimlapsel teha iseseisvat tööd? Seda võiks öelda tark koolinõunik preskriptsiooniõigusega lapseni all ja ministrini üleval, aga see seisus meil puudub.
On loomulik, et praost tunneb olukorda talle usaldatud piirkonnas ning saab olla nõuandja ka nendes küsimustes, mis nagu polekski kellegi rida. Kuna koolide subordinatiivsus on märksa «kirevam», siis on vastavalt ka küsimusi, mis kukuvad põhjatutesse pragudesse, rohkem. Homoseksuaalsus on üks selliseid.
Isegi siis, kui kooliõpetaja pole usklik, peab ta teadma, mis on patt, ja vägivald minu arvates seda on, sest ta kätkeb eneses pahatahtlikkust. Paraku pole ma näinud veel ainsatki üldhariduskooli ainekava, õppevahenditest rääkimata, mis näeks ette, millises eetilises raamistikus tuleb pattu õpetada ja kes seda teeb.
Õpetajal on ses suhtes niisiis üsna vabad käed (v.a juhud, mil ta on ise usklik või õpetab usuõpetust) – kuni kogu peatüki väljajätmiseni. Minu arvates on see viga, sest niiviisi ei saa me õpetada ka tolerantsi ehk sallivust ja tema piire.
Me ei tohi kalduda õpetama otsustamatust. See tee viib nihilismi.

Peeter Olesk
,
kirjandusteadlane

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)