Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Õpetaja Aivo Prükk: kui ma ka teed ei tea, Sul tuntud ta …

26.10.2022 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Viidates teoloog Paul Tillichile ütleb hiljuti juubelit tähistanud Aivo Prükk, et kannatus võib saada ukseks tarkusesse.  2 x Kätlin Liimets.

Mulle pole olnud tähtis, et minust saab vaimulik, vaid et teen tööd, mis kirikut üles ehitab, ütleb Tartu praostkonna Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Aivo Prükk, kes 22. septembril tähistas juubelit.

Tartu kesklinna kortermaja viienda korruse aknast avaneb vaade – kesk sügise värviküllust paistavad katused, ka Peetri kiriku torn ja päikest täis taevalaotus. On avarust, ilu ja argimelust kõrgemal olemist. Õpetaja Aivo Prükk, kelle külaliseks olen (intervjuu toimus 28. septembril), on külalislahke ja tõsine ühtaegu. Tema lihtne, rahurikas, aga ka uudishimulik ja asjade sügavama sisu järele küsiv loomus on ikka seesama, mida 1990ndate keskel Tartu Maarja koguduse pühapäevakooli õpetajatena koos toimetades tundma õppisin. Küll ei teadnud siis ega enne vestlustki, et see nõnda maalähedane mees on üks nendest, kes läbematult ootab n-ö õiget tuult, et koguduse juhtimise ja sõna ning sakramentide jagamise kõrval lainetel liuelda.

Eks selle n-ö õige tuule, olgu selleks soodsad olud, enda valmisolek või Taevaisa õnnistus, ootamist ole piisavalt ka elus. Aivo ellu on seda jätkunud, sest ta on kasvanud oma kodukoguduse leerilapsest koguduse õpetajaks ja seda õpetaja Eenok Haameri käe all, kes on jäänud tema vaimulikuks nõuandjaks ja eeskujuks tänase päevani.

Olid 1990ndate keskel Tartu Maarja koguduse pühapäevakooli õpetaja. Kas sinu teekonda võib nimetada sellist meistriks?

Tol ajal ei mõelnud, et minust saab vaimulik. Olen kasvanud Maarja-Madgaleena lähedal Särjel, kus ema siiani elab ning kaks nooremat venda lihaveiste ja vilja kasvatamise talu peavad. Mina olen olnud omaette nokitseja. Ema suunas mind 1990. aastal leeri, edasi oli kõik enda valik.

Paar aastat pärast leeri valiti mind Maarja-Magdaleena koguduse juhatuse aseesimeheks. Sooviti, et oleks ka üks noor mees juhatuses. Kogudus oli siis ülesehitamise faasis. Eenok Haamer teenis seal nõukogude ajal korra kuus eesmärgiga, et kogudust kinni ei pandaks. 1970ndatel selline soov oli.

Kuidas avastasid oma vaimuliku kutsumuse?

Eelkõige tahtsin koguduses Jumalale mingit tööd teha. Juhatuses oli selleks palju võimalusi. Tol ajal tagastati maid ja vara. 1995. aastal astusin Tartu teoloogia akadeemiasse, sest tahtsin usuasjadest rohkem teada. Esimese õppeaasta lõpus tuli suund valida. Helmi Pata õpetas meile heebrea keelt ja küsis kord, mis suuna valin. Ei vastanud kohe ja ta ütles, et siin pole midagi mõelda, muidugi valid vaimuliku õppe. See jäi meelde. Tema ütles selle välja. Minu eesmärk akadeemias polnud ju kõrgharidus, mul oli see juba olemas, tahtsin lihtsalt lisateadmisi, et kiriku juures töötada. Eenok Haamer toetas ja toetab mind siiani pidevalt. Tema küll ei öeldud, et mine õppima. Talle on kõige olulisem, et võtad oma usku tõsiselt, mitte et sa pead midagi hullult tegema. Tegemine oli endale huvitav.

Akadeemia aeg oli eriline. Näiteks polnud meil vahel toolegi, loengud toimusid kuskil maaülikooli maja keldris. Ent see ei häirinud, oldi valmis ka maas istuma. Kõik olid vaimustatud õppimisest. Kord oli loeng Helmi Pataga, mis pidi õhtul kell seitse lõppema. Pata küsis, et kas lõpetame. Tudengid soovisid jätkata ja nõnda loeng jätkus. See meelsus meeldis. Mulle polnud tähtis, et minust saab vaimulik, vaid et teen tööd, mis kirikut üles ehitab.


Aivo Prükk peab oluliseks enese täiendamist. Kahe kõrghariduse kõrval on tal hetkel pooleli magistriõpingud Tartu ülikooli usuteaduskonnas.  

Oled lõpetanud maaülikoolis metsanduse eriala. Miks selline valik ja kas oled ka töötanud sel erialal?

Töötanud ei ole. Metsandus oli tol ajal populaarne ja midagi tuli valida. Olin küll maapoiss, talus üles kasvanud, aga õppides tuli välja, et metsandus on siiski täiesti omaette maailm. 1990ndate alguses toimusid ühiskonnas ja ka metsanduses tohutud muutused. Metsanduses polnud õnneks midagi ideoloogilist. Puu kasvab ikka nagu puu, kõik nõuded olid Vene ajal metsa suhtes rangemad kui praegu. Näiteks ei võinud selliselt oksi maha jätta, nagu praegu seda tehakse, tol ajal jäid preemiast ilma nii tegija kui ka vastutaja.

Maaülikool oli mu esimene ülikool. Seal sain n-ö inimeseks ja õppisin väga palju praktilisi oskusi. Näiteks metskonna juhtimine, siin on väga palju paralleele kogudusega. Ka maamõõtmist ja metsa majandamist sain rakendada koguduses ning ehitustööde aluspõhimõtted pärinevad ka sealt. Olin Maarja-Magdaleena koguduse juhatuse esimees kuni 2005. aastani, mil mind ordineeriti diakoniks.

Kuidas tutvustaksid end inimesele, kes sind üldse ei tunne?

(Vaikib pikalt, ja siis vastab naerdes. – K.L.) Olen selline kehva mees. Keegi ütles Saksamaal, et kui sa viiekümneselt pole rikkaks saanud, siis ei saagi. Võin öelda, et paljude asjadega, mida olen plaaninud, ei ole toime tulnud. Näiteks olen soovinud, et saaksin Maarja-Magdaleena koguduse juures elada. Ei ole õnnestunud. Anselm Grün kirjutab, et vananemine annab kogemuse, et mida vähem ise suudad teha, seda enam saad Jumalat usaldama. Saad end Jumalale sülle heita.

Kas verstapost 50 aastat on sulle tähenduslik?

Kuna kõik küsivad, siis püüad talle tähendusi omistada, aga muidu mitte. Ristirahvana elad rohkem kirikuaasta rütmis ja isiklikud rütmid on sekundaarsed. Peresiseselt küll mõtleme tähtpäevadele, aga globaalses plaanis on olulisem, et oleksid usklik inimene.

Sisemiselt olen tundnud ka valu, et miks inimesed tulevad kokku siis, kui mul on sünnipäev, ja ei tule pühapäeval kirikusse. Veidi tundub, et sünnipäeva tähistamine on järeleandmine nendele nõudmistele, mis tulevad praegusest ajastust. Seda Piibel ei õpeta.

Pühapäeval (25.09) ju siiski koguduse juures tähistasid oma juubelit. Mis kingitus enim kõnetas?

1939. aasta Eesti Kiriku number oli eriline kink. Vanas Testamendis on kohustus, et kui maksad kümnist, siis üks võimalus kümnise maksmiseks on, et kutsud oma sõbrad ning naabrid kokku ja teed küla väravas peo. Sellega tasud oma tänuvõlga nendele, kes sind on aidanud. Näen seda tähistamist pigem sellisena. Teen harva pidusid. Samas tunnen tänuvõlga, tegelikult peaks tegema. Tavaliselt oleme ju olnud väikselt pereringis, nüüd siis tähistasin suuremalt.

Kas sõnum, mida oled viimased seitse sõjakuud jaganud kantslist, on teise värvinguga olnud kui enne seda?

Pigem tuli praegu ilmsiks maailma pale, mida vanades raamatutes on kirjutatud ja mida vanad inimesed ammu teavad ehk: inimesed on kurjad ja maailm on kuradi meelevalla all. Sõnum, et Jumal on meid vabaks ostnud, tuleb ehk sõja taustal paremini esile. Pigem on nii, et sõnum paistab kirkamalt välja, aga sisu on sama.

Mis siis lootust annab? Ikka seesama jumalik julgustus. Teoloog Paul Tillich kirjutab, et on olemas sügavus, mis on samaaegselt tarkus ja kannatus. Ta ütleb, et Jumalaga tarkuse sügavuses kohtumiseks peab kannatama. Kannatus on uks tarkusesse. Kui meil seda ei ole, siis me jääme pinnapealseks. Raskus võib olla nii hea kui ka halb. Sõdadega on sama. Ka ristiinimeseks olemine on karm tee. Ka sõjavabal ajal.

Mis on sind viimastel aegadel tõeliselt rõõmustanud?

(Naeratades – K.L.) Nüüd peaks tegema suuri suletõmbeid, kuna olen nii kaua elanud ja võiks juba teada. Minu sünnipäeva nädala vaimulik sõnum oli, et ärge muretsege ühtigi ja andke kõik oma mured Jumala kätte, sest tema peab hoolt teie eest. Kui oled orjapõlve vaimus, siis näed, et kõik on halvasti. Jumal annab lapsepõlve vaimu ja kui saad sellest osa, siis saad öelda, et tänu Jumalale! – kõik on nii hästi. See on samaaegselt võimalik. Mind on just see rõõmustanud viimastel nädalatel, et võin välja astuda sellest orjapõlvest ja igas olukorras tänada. See lahendabki kõik olukorrad. Püüan nädala juhtmõtet nädala sees testida. Alati see ei õnnestu.

Rõõmu tõi minu juubeli tähistamisel ühine koraalide laulmine. Tegin laululehe oma lemmik kirikulauludega. Meeldib (Laulab KLPR 165 „Kui ma ka teed ei tea“ – K.L.): Kui ma ka teed ei tea / Sul tuntud ta; / hinge see vaikseks teeb ja rahul ma. / Asjata muretsen, vaeva ma näen, / täis kartust tõusen ja puhkama läen … Eks neid laule oli palju.

Suvest meenub ka üks hetk. Käisin Kanaari saartel koos pojaga purjelauaga sõitmas. Olen seda lapsest peale teinud. Ega ma seda rõõmu selliselt seal ei mäleta, aga ühel fotol tundun eriliselt rõõmus.

Kui mõtlen sinu peale, siis silme ette tuleb pigem tõsise olekuga mees. Samas on tasakaaluks selge pilk, süüvimine ja sügavuse otsing.

Olen pigem jah … mitte nii rõõmus tüüp. Paulus ütleb ka, et rõõmustage alati ja olge alati tänulikud. Kui masendus peale tuleb, siis need asjad kaovad. See on ohtlik. Kui sul n-ö kõik on halvasti, siis sa ei näe Jumala imesid. Kui midagi sellist on, siis minu lahendus on palvetada. Muud ma ei oska teha. Kui oled end sulgenud, siis saad öelda, et armas Isa, annan kõik sinu kätte.

Oled Maarja Magdaleena nime kandva koguduse õpetaja. Mida see piiblitegelane sulle ja kogudusele tähendab?

Ühest küljest ütlen, et olen kehva, aga teisest küljest see annab võimaluse. Nagu see oli Maarja Magdaleenagi puhul. Temagi tundis, et on kehva ja seetõttu pidi tulema Kristuse juurde ning sai abi. See on nii suur ime! Ta on esimene jünger, kes ülestõusnud Jeesust nägi. Ta on jüngrite eeskuju. Eestis on viis kirikut tema auks: Ridala, Rapla, Mustamäe, Koeru ja meie oma.

Maarja-Magdaleenas olen pidanud palju rääkima, et see nimi tuleb piiblitegelaselt. Pühakirja baasteadmisi enam peaaegu pole. Ringleb ka lugu samanimelisest tüdrukust, kes müüriti kirikusse, ja olnud ka auk, kust teda toideti. Lapsepõlvest mäletan seda.

Inimeste kirikust kaugenemine on väsitama hakanud. Viimasel ajal tunnen, et ei taha enam leerikooli teha, sest tean, et kui osalejad on leeris ära käinud, siis ei näe ma neid niikuinii enam kunagi. Räägi ja tee mida iganes. Olen paljusid variante proovinud, kogemus on, et miski ei aita. Ei saa sellest aru ja see mõjub motivatsioonile. Teisest küljest meeldib mulle jälle jumalateenistusi pidada. Kõige olulisem on, et saame koos Jumalat kiita.

2005. aasta Eesti Kiriku lehejutluses oled kirjutanud: „Võib-olla avaldub sügavaim eneseteostus hoopis enesest loobumises, Jumalale ja ligimesele avanemises. Tõe leidmiseks peame madalale laskuma, teise inimeseni. Sealt kumab vastu Jumala pale.“ Ilus mõte!

See ongi ristiinimese tee. Eenok Haamer ikka räägib, et ärkamine tuleb. Mulle see mõte meeldib. 1730ndate ärkamine tuli ajal, kui rahvast õieti ei olnudki, maa oli katkust ja sõjast laastatud. Mõnikord kardan ristiinimese olukorrale mõelda. See tähendabki risti, endast loobumist, ja ei saa sündida tohutult mugavas keskkonnas. Selleks ongi kannatuse sügavust vaja, aga kas me seda tegelikult ka tahame? See on see dilemma.

Oled mitmel korral õpetaja Eenok Haamerit nimetanud. Keda veel enda mõjutajatena esile tood?

Olin 19aastane, kui isa suri, ja mul on olnud mitmeid inimesi, kes olid isa eest. Ristiinimestena vajame ju ka, et meid edasi juhatatakse. Selles osas on Eenok mind väga palju juhatanud. Akadeemias olid vanad õppejõud Voldemar Ilja, Evald Saag ka sellised. Voldemar Iljaga käisin koos Tsiistres, aitasin tal tööd teha. Olen ka vennastekoguduse liige. Madalkiriklik lähenemine on mulle omane. Kui tulin kirikusse, siis ei arvanud, et õpetaja on midagi oluliselt tähtsamat kui mõni teine töötegija. Hierarhilist mõtlemist olen pidanud õppima.

Kuidas tunned end kirikus, kus on ka kõrgkiriklik suund?

Tartu praostkonnas ja Lõuna-Eestis pole seda kõrgkiriklikkust nii palju. Olen muidugi kursis liturgia muudatustega ehk käsiraamatu jumalateenistuse korraga ja sellele tugevalt vastu seisnud. Minu seisukoht on, et kui muudame liturgia struktuuri, siis saame uue kiriku. Väga raske on, kui midagi hakatakse kiriklikul tasandil peale suruma. Kui Martin Luther oli maapaos, siis taheti ka liturgiat muuta. Luther ütles, et seda peaks tegema nii, et inimesed kaasa tulevad, mitte nii, et kuskil midagi tehakse ja kõigest aru ei saada.

Mida vabal ajal teed?

Lapsest peale olen käinud purjetamas, alustasin Saadjärvel. Lähen kohe, kui tuult on. See aasta olen vähe käinud, varem rohkem. Olen ka hokit mänginud. Eks ta ole tõesti agressiivne, aga mitte rohkem kui korvpall. Seal on sul vähemasti kaitsmed ümber.

Mis sind purjetamise juures võlub ja milline on sinu lemmiktuul?

Kõva merelt kalda suunas puhuv tuul. Tuule suund sõltub paigast. Olen ka abikaasa ja lapsed purjetama vedanud, aga nad pole tundnud sedasama mis mina. Seal on ju külm ja märg … Mind võlub, et tänu tuulele oled sa vaba. Saan vabalt liikuda sinna, kuhu tuul viib. Ohtusid on, aga tuleb ka usaldada.

On sul igatsusi?

(Laulab KLPR 448 algust. – K.L.) Oh Issand, millal matkaja ma teekonna lõpul näha Sind saan … See on üks hea igatsus.

Kätlin Liimets

Aivo Prükk

Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja

Sündinud 22.09.1972 Tartus

Ristitud ja konfirmeeritud 1990 Maarja-Magdaleena koguduses

Maarja-Magdaleena koguduse juhatuse esimees 1995–2005

Ordineeritud diakoniks 04.09.2005, õpetajaks 31.10.2013

Hariduskäik: Eesti põllumajandusülikool 1990–1994 (metsamajandus), Tartu teoloogia akadeemia 1995–2013, TÜ usuteaduskonnas õpib alates 2019 magistriõppes

Teenistuskäik: Maarja-Magdaleena diak 2005–2013, Tartu vik-õp 2013, Maarja-Magdaleena õp al 2013. Kirikukogu liige 2017–2021

Muud ametid: teeb erinevaid infotehnoloogiaalaseid töid. On olnud üks Piibel.NET lehekülje väljatöötajatest, ka Eesti Kiriku kodulehe looja

Autasud: EELK tänukiri 2020

Abielus, kaks poega

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)