Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ootamatu õigus

23.01.2002 | | Rubriik: Jutlus

Rm 9:14-24 Mt 20:1-16a
Kui inimesed tulevad kiriku käärkambrisse lähedase matuse korraldamisest rääkima, siis võib sageli kuulda, et lahkunu surm oli ootamatu. Osalt peab see paika, ometi olen alati jätnud matuselistelt küsimata olulise asja – kui paljud surmad tulevad siis oodatult? On mõneti üllatav, et Jumala õigusega võib lugu olla samuti nagu surmaga – Jumala õigus on ootamatu.
Mitte ehk niivõrd kohale jõudmise ajastatuse kui just sisu poolest. Järele mõeldes ei ole siin midagi imelikku, sest kui taevad on kõrgemad maast ja Jumala mõtted kõrgemad inimese omadest, siis on loogiline, et ka Jumala õigusotsustused on meile ootamatud. Sest inimesena suudame oodata ikka seda, mis on mingites piirides meile tuntud ja meie mõõdu kohane. Evangeeliumidest kõneleb Jumala õigusest kõige rohkem just tänane Matteuse rõõmusõnum. Teistest Uue Testamendi kirjutajatest on aga just Paulusele küsimus Jumala õigusest selleks teemaks, mis ühe kesksemana esile kerkib.
Inimese elukäik, inimsuhted, töö ja tasu on peamised teemad, mille juures inimene Jumala õiguse järele küsib ning õiguse ja õigluse üle ise paremini otsustada tahab. Kreeka keeles on õiguse ja õigluse jaoks üks sõna, Piibli tõlkijad aga näevad eestikeelse vaste leidmisel ränka vaeva.
Kui algtekst tahab mõista anda, et kõigiti õige on paratamatult ka õiglane, siis eesti keeles seostame õiguse enamasti juriidilise korrektsusega. On aga nii, et juriidiline korrektsus võib, aga ei pea «õiglustundega» kokku langema. Sest me arvame aina, et kuna meil on «õiglustunne», siis peab õigus meie tundmisega või hoopis tunnetega põhjendatud saama.
Igapäevases elus arutame, et eesti valimisseadused on manipulatsiooni juriidilised instrumendid ja kaugel õiglusest. Tõdeme, et omanike ja üürnike arusaamad õigusest on erinevad, nii et õigust ei ole maa peal ja kohtunikuks saaks olla vaid isik, kes ei ole omanik ega üürnik. Näiteid võiks tuua palju. Kes võiks siis kohtunik olla? Mis siin imestada, et igal lehelugejal on oma «õiglustunne». Aga kas nende tunnete taga on ka ühte ja ainsamat õigust?
Ühel tasapinnal olevad erinevad õigusotsustused ei saa olla korraga õiged. Ainult üks saab. Kelle otsustus on siis õigeim ja missugusena kostub see väljakuulutamisel? Kas edasikaebamisvõimalus on olemas või paneb vasaralöök vaidlusele punkti? Tänasest evangeeliumist loeme, et töötegijad läksid viinamäele ja leppisid tööandjaga päevapalga suhtes kokku.
Jumala suhe nii Iisraeliga kui ka oma uustestamentliku kirikuga põhineb lepingul. Jumala lepingu puhul inimesega on nõnda, et lepingu tekst ja sätted on esitatud üksnes Jumala poolt, kuid lepingu sõlmimisest alates kehtib kahepoolne kohustav kokkulepe. Ise oleme ju kokku leppinud ja seda olid teinud ka isand ja viinamäe töölised.
Nii oli ühele teenarile kokku lepitud päevapalgaga ja nii on meiega, kes me konfirmatsiooni talitusel teadlikult ristimises sõlmitud lepingu enda omaks tunnistame. Sellest peale kehtib üks õigus, mida sulaste aina muutuv «õiglustunne» enam ei puuduta.
Kui meenutame töötegijaid viinamäel, siis võib aastakümneid kristlane olnu endas ära tunda pika tööpäeva teinud nuriseja. Kui see on nii, siis unustame kaks olulist asja. Esiteks oleme kogu päeva ehk piltlikult terve elu jooksul saanud nautida Jumalaga tehtud lepingu garantiid ning sellest tulenevat rõõmu ja kindlustunnet. Miks me selle eest Jumalale tänulikud ei ole? Teiseks jäi meil «jälle» kahe silma vahele üsna loo alguses isanda poolt antud lubadus, et ta annab töölistele just seda, mis on iganes õiglane (Mt 20:4). Aga kui see õiglane tasu siis kätte tuleb, on see paraku ootamatu!
Meile võib tunduda, et tööandja isanda õigus ei ole matemaatiliselt õiglane, sest alles päeva lõpul ehk eluõhtul kutsutud saavad sama palju kui meie. Kuid siin unustame jälle kaks olulist asja.
Esiteks, Jumala õigus sisaldab peale palju muu ka tema headuse, mille nägemise juures on kole, kui meie silm kadedaks osutub. Jumala õigus on meie jaoks ootamatu õigus, sest see tuleb väljastpoolt ja on otsekui «võõras õigus», kuna see õigus saab anda rohkem, kui on teenitud.
Küsime siin endalt, kas oleme ühe teenari ausalt ära teeninud? Ja teiseks on siin küsimus viimsetest asjadest, kus ei saa olla ühe, kolme või kolmekümne teenari mahus õigeksmõistmist ja elu pärimist.
Suured asjad on alati ainsuses ega väljendata neid suurte arvudega. Need kas on või neid ei ole. Rohkemat kui ühte õigeksmõistvat otsust ei saa keegi oodata ja rohkemat kui ühte igavest elu ei ole võimalik anda. Jumal annab selle ühe. Nii on tegelik õigus ikkagi üksainus Jumala õigus ja inimese «õigluseootus» mitte ainult vale, vaid tihti ka absurdne. Jumala õigus sisaldab headuse ja oma headuse laseb ta meile osaks saada annina, mitte palgana. Sest Jumal teab, et me palgana seda teenida ei suuda.
Pauluse «õigusmaadlust» on aga veelgi raskem mõista. Esiteks läbib mingi omapärane «õigusmaadlus» kogu apostli elu ja kirjutisi ning teiseks puudutab Paulus oma kirjades nii paljusid aspekte korraga, et nendest piisaks mitmeks jutluseks.
Apostli kujutatud metafoor savivalajast ning saviastjaist toetub Jumala poolt prohvet Jeremijale antud praktilise teoloogia seminarile. Kord juhtis Jumal prohveti potissepa kotta vaatama, kuidas meister oma soovi ja vajaduste kohaselt erinevaid astjaid teeb (Jr 18). Kui mõni nõu ei vastanud ootustele, tegi ta samast savist uue.
Jeremija mõistis, et nii üksikinimene kui ka terved rahvad on vaid kui savi. Ja Jeremijal ei olnud selle kohta ütlemist ning õigus jäi meistrile. Savinõu kuju ei olene savi pingutusest, vaid meistri soovist. Meie endi isiku kui loodud inimese kuju ja võimalused ei tulene meie pingutusest, vaid on loomisega kingitud antus, mille üle ei saa kaubelda.
Kas savinõu kogu väärtus seisneb talle antud kujus? Ei, see ei ole veel kõik. Saviastjat hinnatakse koos sellega, mida astja mahutab. Ja vahel on astjatäis õli hinnalisem kui astja ise, sest astja valmistataksegi hea õli või millegi muu väärtusliku hoidmiseks. Savinõu on otsekui sulane, kellele sätendav õli annab tähenduse ja kirkuse.
Meil on seda imeasja kergem mõista siis, kui mõtleme tõsiasja üle, et heebreakeelne sõna õli kohta `itshar’ tuleneb tegusõnast `tsahar’, mis tähendab «särama». Õli on siis see, mis särab ja särama paneb, mis annab esemetele sära ja mis võiab. Lihtne savinõu viibib õli sisaldamise ajal otsekui mingis `vahekirkuses’, sest ta suudab ajutiselt sisaldada endast suuremat.
Paulus kõneleb saviastjates olevast Jumala kirkusest, mis kaduvaile astjaile väe ja mõtte annab (2Kr 4). Aga siis on ju inimese seesmine olukord rohkem väärt kui tema väliskuju murendav käekäik – just see, mille üle inimene sageli nuriseb ja mis ei pruugi sugugi «edukas» olla. Kui tunneme vähe huvi oma seesmise inimese olukorra vastu ega ole seda analüüsinud, siis ei ole meil õigust esitada Jumalale oma õiguspretensioone küsimusega, miks mu olukord just niisugune on.
Ka siis, kui me vahel tunnemegi end justkui Jumala poolt valmistatud vihanõuna, ei pruugi meie tunne olla parem ja õigem meie muudest arvukatest tunnetest. Ja miks ta peakski seda olema, sest kas meie tunne on millegi tegelik mõõt? Aga kas me tahaksimegi oma kõikidele tunnetele mõelda, veel vähem siis nende üle teistega aru pidada?
Nii näeme, et kui me ei taha vahel endale oma tundeidki tunnistada, kuidas saame siis oma «õiglustunde» põhjal Jumalaga vaielda? Täie õigusega küsib Paulus meilt – oh inimene, kes sina õigupoolest oled, et sa tahad Jumalaga vaielda? Ega siis savinõu ütle oma voolijale, et miks sa mu nõnda oled teinud? Need on realiteedid, ja Jumala õigus on üks realiteetidest, kas tahame seda või mitte.
Missugused võimalused on savinõul? Nimetan siin kolme võimalikku hoiakut. Esiteks võib inimene Jumala plaani vastu protesteerida ja mässata. Sageli nii ka tehakse, kuid see tee ei vii perspektiivis vaadatuna kuigi kaugele. Varem või hiljem kogeb iga mässaja oma kaotust. Oleks hea kui mitte liiga hilja.
Teine tee võib olla küll pikem, kuid seevastu rõhutatult rõõmutu. See on resignatsiooni ja sellest tuleneva apaatia tee. Mis ma Jumala vastu ikka saan? Ei saa. Järele jääb veel kolmas võimalus, milleks on Jumala õiguse aktsepteerimine. See on tarkade tee, sest jumalakartuses peitub tarkuse algus. Heameelse aktsepteerimise võib aga nimetada tarkuse tee jätkuks.
Nii et savinõul on head võimalused ja lootusrikas missioon. Hea on olla savinõu, rõõmustagem sellest. Sest savinõu kuju on Jumalalt ja ka sisu saab olla samast allikast. Meil on siis võimalus kiita heaks Jumala kava endaga ning avada oma astja suu, et vastu võtta lihaks saav sõna.
Aamen.
Randar Tasmuth, Usuteaduse Instituudi dekaan

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)