Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Ootajad

30.11.2005 | | Rubriik: Ühiskond

«Kas sa kuuled mind, mees! Kus sa oled
praegu? Mul viskab see ootamine juba kopa ette, kuuled mind, vä? Kas sa oled
ikka purjus? Ööga ei saanud välja magada?… Kuuled mind? Lähed praegu kohe
koju, paned ennast korralikult riidesse ja tuled siia, kuuled vä? Ja kui sa mul
siin margi täis teed, tead siis… Oled tunni aja pärast siin! Minul on kõik
valmis. Ja kui sa ei tule, siis ma sind enam ei tunne…»

Nii rääkis üks ootaja. Ta oli paar päeva
varem oma esimese lapse sünnitanud, too paistis ilmaeluga rahul olevat ja
mõlemad ootasid kojusaamist. Noore naise vihasest ja nutusegasest jutust Tartu
Toomemäe sünnitusmajas sain aru, et siiani olid nad lapse isa oodanud külla
asjata.

Eelmisel õhtul olin näinud üht teist isa
suure lillebuketiga hoogsalt treppidest üles tulevat, et oma maimukest näha. Ta
vestles pikalt arstiga, kes ilmselgelt ootas, et mees oma napsilõhnase ja
ebaselgelt artikuleeritud kõne lõpetaks.

Olin oodanud oma sünnitust pool päeva ilma
mingi märgita. Ennelõunal haiglasse tulles oli justkui kiire, aga pealelõunal
jäi kõik vaikseks ning valvearst soovitas ootamise asemel koju minna. Ootasime
veel natuke ning viimaks olid pikad trepikõnnid oma mõju avaldanud ning uue
meeskonna abiga läks sünnitus kiirelt ja kergelt.

Ootasime perepalati järjekorras, kuid
segaste asjaolude tõttu jäime sellest ilma. Ühe päeva ootasin kojusaamist ühes
üldpalatis, misjärel viidi mind lapsega üle teise – personal ootas minu järel,
et saaks palati korraga puhtaks küürida. Uues palatis ootasin hommikut, sest kaks
lapsukest olid pea terve öö üleval ja nutsid.

Nüüd tundusid minu ootamised mulle
naeruväärsed ja teisejärgulised. Ma teadsin, et mind ja meie last kodus juba
oodatakse. Ja kui erinev tõotas tulla selle ilmakodaniku maise rännaku algus
neist, kelle isad rõõmu varjus oma ahastust kange kraami sisse uputasid! Ometi
olid kõik tited ühtmoodi abitud ja ootusärevad. Ka see, kelle isa ei tulnudki
talle järele ning pidevalt telefonikõnesid pidanud naine kutsus lõpuks vastu
sõbranna ja sõitis oma ema juurde…

Meile, täiskasvanuile, võib ootamine
kahtlemata marjaks ära kuluda. Hea aeg palvetamiseks, järelemõtlemiseks,
plaanide tegemiseks.   See on ka võimalus
olla koos nendega, kes ootavad meie toetust ja tuge, ning kõnelda sellest, mida
ootame meie.

Täna ei tea ma, kui palju võib iga päev
olla sündimas neid lapsi, kes jäävadki ootajaiks, kel napib armastust ja
hellust. Kord läbielatu annab mulle taipamist pakkuda oma tuge kas või palveis
ning jõudu võidelda nende väärtuste eest, mis kord ühest jõulusõimest alguse on
saanud.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)