Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Öösel

18.02.2004 | | Rubriik: Hingehoid, Temaatiline

Haiglasse olin sattunud käevigastusega: mul opereeriti vasakut kätt, mis töö juures lõikehaava sai. Mul nagu kohe tõmbas haavu külge, väiksena käisin harva sidumata näpuga ringi. Kui sõrmed üle vaatasin, siis seitse-kaheksa jäädavat armi lugesin kokku, neist igaühest oma mälestus.
Nüüd oli aega siin Kubija mändide vahel lamada ja päev otsa lakke vahtida. Lahtisest palatiuksest käisid inimesed mööda, aga ma ei huvitunud nende nägudest ega häältest koridoris. Seda naist ma millegipärast märkasin, kui ta välisriietes tuli ja esimest korda mööda läks, kotid käes.
Tunnijagu hiljem ilmus ta arstiriietes palatisse, kaes ringi, tegi vist õhtust ringkäiku. Tal oli hallvalge ametirõivastus, jakk ja püksid ja heledad kingad. Küljele ja kõrvale vaadates vastasin tere, et mul on kõik korras, et ma millegi üle ei kaeba. Lahkudes ta justkui seisatas ja minugi pilk libises temale.
Jällegi lohistas mõni üksik käija koridoris tuhvleid. Kaugemal, õeposti taga vahtisid vist telekat, hispaaniakeelse mula sekka kostis telerist karjeid. Oli õnnis õhtuse vaikuse tund. Akna taga põlesid juba öötuled, külmas õhus sätendas hõre lumepuru. Rahuhõljum kahvatus aegamisi palatis.
See on Tiina – käis minust läbi -, a klassist, minu klassiõde. Huvitav küll, olen paarkümmend aastat Võrus elanud, aga teda pole ma kunagi kohanud. Paljukest ma haiglas olen olnud – esimene kord kahekümne aasta jooksul. Siin Kubija mändide all elatakse oma elu, mis linnakärast varjul.
Meid oli klassis 26, kuus poissi ja kakskümmend tüdrukut. Ei olnud väga suur klass. Poisid olid siuksed imelikud ja ma ei tea neist enam kõige vähematki. Ühelgi kokkutulekul pole ma käinud. Põhimõtteliselt selline laadavärk ei meeldi. Kui kellegagi kokku saada, siis kahekesi.
Tiinast on mul niipalju meelde jäänud, et ta oli meie klassis kõige vanem, aga mina olin kõige noorem. Pärit oli ta kusagilt siit Põlva ja Võru vahepealt. Lühikest aega ma isegi istusin Tiina kõrval – karistuseks pandi. Võib-olla sellest on jäänud kauge ebamäärane küünarnukitunne, kui ma Tiinale mõtlen.
Tiinal olid pikad tumedad juuksed, aga nüüd olid lühikesed ja heledad. Nagu naisterahvad sageli teevad end kenamaks. Sellepärast ma teda esiti ära ei tundnudki. Ootamatu koht ka. Tiina astus ükskord spordipäeval minu kaitseks välja, kui Sirje ja Maire mind narrisid: möku ja äpu. Tiina oli meie klassi kõige parem sportlane ja pilkajatel jäi suu lukku.
Oi-jaa, mäletan keskkooliaegset Põlvat: majakesed mäeküljel tegid väikese linna kuidagi armsaks. Kui kevadel puud juba hakkasid roheliseks minema, keerutas tuul kuivadel tänavatel tolmu ja prahti. Läksime kord Tiinaga jäätist süües mäest üles praeguse ühisgümnaasiumi poole, tuuleviug puhus jonnakalt juuksekiude üle Tiina põse. Hetk jäi mällu.
Tahtsin teda näha, temaga kokku saada, rääkida. Ei julgenud ka hästi: äkki ikka ei ole. Läksin piki koridori, esialgu teda vastu ei tulnud. Seisin telekavahtijate selja taga, nõndasama, ootevalmilt. Hääle järgi oli ta nüüd mu taga, kummardus õeposti kohale. Tegin asja, nii et ma nägin lugeda rinnasilti: Tiina Reinvald, arst. Ma ei olnud eksinud.
Palatis mõtlesin, et Tiina oli kooliajal samuti Reinvald. Miks siis nii? Võis ju oletada elukäänakute kohta …, kuid teadmist mul polnud. Tõusin juba korraks püsti, et nüüd lähen, aga heitsin pikali tagasi. See polnud nii hops minna. Kurgus pigistas. Ikka saalis mõni üksik kõndija koridoris uksest mööda. Võõras inimene – kuidas ta suhtub?
Kell sai kümme, siis üksteist, seejärel kolmveerand kaksteist. Korrus oli jäänud üsna vaikseks. Siis, viimasel veerandil enne keskööd, ma tõusin ja läksin. Ma ei mäleta – «Personalile» või mis oli kirjutatud selle ruumi ukse peale, kus nad öövalveid pidasid.
Ma läksin sinna ruumi sisse, vaikselt, hääletult. Ta oli üksinda, minu rahuloluks polnud õde seal. Ma ei tea, mis ma oleksin teinud, kui nad oleksid olnud kahekesi õega. Ma suutsin vaid ütelda: «Tere. Kas sa tunned mind?»
«Sulev. Sa oled Aarendi Sulev,» ütles ta tasa, kuid siiski rõõmsa puhanguga hääles. «Istu.»
Väga palju lahenes. Kuidas nende esimeste sõnade ütlemine küll nõnda raske on? Minu jaoks vähemalt. Ma ei kavatsenud ju mingit lähenemiskatset. Tiina oli vaid mu klassiõde. Istusin sohvale temast teisel pool lauda. Tundsin end Tiinast, kes veel püsti jäi, alamal pool, nagu lagedal.
«Tahtsin rääkida… sind näha ja kuulda,» vaatasin otsivalt Tiinale ja siis jälle lahtist ukseava.
«Ära muretse,» tabas Tiina mu kõhkluse, «täna öösel siin plokis õde ei olegi. Kui vaja, pean mõnelt teiselt korruselt kutsuma. Saame küll rahulikult rääkida. Kui mõni kutsub, teen protseduuri ära ja öö läheb edasi.»
«Ma ei oskagi, kuidas alustada. No kuidas sa oled elanud kõik need aastad, üle kolmekümne aasta?» pärisin otse.
«Ma ei tundnud alguses sind kohe mitte ära.» Tiina istus tugitoolile, esiti küljega mu poole. «Mõtlesin, et tõstan neid kaustu ja pabereid, äkki näen kusagil nime, aga seegi läks vahepeal meelest. Ma võin joonistada nägu, aga nimesid ära minu käest küsi. Tead, mille järgi mul meelde tuli! See punane ruuduline pluus, millega sa tutipäeval lollitasid – sellel oli rinna ees Sulev A. Taevakene, see on ju meie Sulla, lõi pähe!»
«Kolmkümmend kolm ja rohkem aastat on sul selline seik meeles püsinud!? Mina ei mäleta seda kohta üldsegi,» imestasin.
«Näed jah, selline tähtsusetu, kõrvaline kild püsib mälus. Ma ei oska ka seletada, mispärast. Kolmkümmend aastat… Meie sinuga oleme juba vanad. Tahad sa seda või ei taha.»
«Vanana end veel ei tunne,» sõnasin pingevabalt, lahedalt. Ma polnud tõesti mõelnud, et vanadus läheneb ja vajutab. Pidin pingsalt mõtlema, mida öelda, et vastuolu ei sünniks: «Põlva küla noorus… meie klass on viiekümnenda sünnipäeva juba ära pidanud.»
«Sa läksid peale keskkooli arsti õppima ja rohkem ma sinust ei tea. Ehk sa räägid, mis edasi sai?»
«Lõpetasin ma ühel ajal Jaak Aaviksooga, kusagil sealkandis. Seitsekümmend seitse oli aasta. Kuus aastat ma olin Valga haiglas. Küll sinna sai tõmmatud seda käimist: maale ja Valka, maale ja Valka. Bussidega. Polnud ju midagi. Kuna ma veel auto sain?
Võru haigla sai valmis 82. 83 ma tulin Võrru üle. Siit oli lihtsalt lähem koju käia. Ma olen siin umbes sama kaua tööl olnud, kui seda Võru haiglat üldse on olnud. Sellepärast ma pean ennast juba hirmus vanaks. Siin on ka igasuguseid aegu nähtud selle aja jooksul. Vahepeal tahetakse lahti lasta ja siis jälle ei lasta ja.»
«Ja kõigi nende aastate jooksul pole me kordagi kokku juhtunud,» ütlesin.
«No mis teha, kui sa mulle külla pole tulnud,» hakkas Tiina naerma ja vajus sügavamale tugitooli.
Vaikisime. Mõnus ja kerge oli vestluspartnerit nõndasama silmitseda minuti ehk teise. Olin end sisemiselt allutanud tahtele: räägi vähem. Sõnade ja torkimisega olin mõnegi suhte ära rikkunud. Elukene läheb suhu jäetud sõnadest meeldivamaks. Tiinal, nägin, olid prillid. Ja aimatav vanadus mahendas lõtvunud lauge.
«Ennem ma käisin sind seal laua juures luuramas. Ja nägin seda rinnasilti. Ja lugesin, et sul on sama nimi, mis vanasti,» nüüd jäin sõnatult ootele.
«Ei ole ma, jah, mehele läinud.» Tiina tabas kergesti mu küsiva ootuse. Jälle lahutasid meid üle laua vaikimise hetked.
«Miks?» küsisin tasa, hingeõhuga vaid. Öötund sügava hääletusega kattis seinu me ümber.
«See on üks keeruring.» Tiina keerutas käsi. «Ülikooli ajal ma ei tegelnud sellega. Mul ei tulnud nagu pähe või ettegi. Nagu laupäev tuli, nii ma läksin kell 12 jälle Põlva bussi peale kui üks tinasõdur. Siis käidi ju laupäeval koolis. Jube piinlik oli vahepeal: seitse aastat ühele-samale bussijuhile otsa vaadata. Nagu vabakäiguvang Tartu ja Põlva vahel.
Mina olen vanade vanemate üksik laps. Emaga me põhiliselt kahekesi elasime. Isa suri ei-tea-millal. Missugune see aeg oli!? Kolhooside algus. Vaesus. Vanematel oli juba viimane piir: et kas nüüd või ei kunagi enam. Siis tekkis neile üks Tiina, munast koorunud tütreke. Sinna majja sai alles minu keskkooli ajal elekter sisse. Petroolilambiga õppisin koolitükke. Sa oled ise samast ajast. Muidu praegu räägid kellelegi – vaatavad imelikult.»
Ma jäin sõnade üle mõtlema ega öelnud midagi. Nõkitsesin vaid hammastega pöialt. Mida tarka mul oligi kosta?
Tiina jõi väheke klaasist ja küsis ise:
«Aga sul endal? On sul perekond? Kuidas sul endal on läinud?»
«Naine on ja kaks last. Elame koos, kuigi meil on kah neid tülisid olnud. Poiss on sõjaväe palgal ja tüdruk õpib veel ülikoolis.» Pidasin siinkohal kinni, et endast ma kuigi palju ei räägi. Läkski nagu soovisin: Tiina ei küsitlenud mind pikemalt. Mingi nukrusekurd väreles tema olemises.
«Sul pole ka hilja veel kedagi leida,» jätkasin ise.
«No vaata, Sulev, … Ma ei tea, miks ma sulle seda kõike räägin. Keda ma siit leian? Ma ju näen siin inimesi. Ma näen iga päev, missugused meie inimesed on. Näugatsid ja vingatsid – asja ei midagi. No mille hea pärast ma võtan endale veel ühe jopski kaela. Mul on ema isegi.
Teistel on projekt Euroopa Liit või projekt Plastitehas, aga minul on projekt Ema. Kui ma vahetuse lõpetan, siis ma olen nii väsinud nagu üks rambes. Ei taha enam kedagi näha ega kuulda. Aga maal ootab ema. Linna ostsin ühe toa, et talvel tuiskab teed kinni. Palju ma seal olnud olen? Kaks korda kahe aasta jooksul.
Vana Honda on, Civic. Sellega ma käin maale ja tööle. Olen kesköösel üksipäini teed kaevanud, naisterahvas. Mul on ikka veel mõni loomakenegi alles. Kus sa siis neid tohid ära hävitada! Surmatunnini vist tahetakse pidada. Muudkui pärib, kas lambile hainad sait, kas kartokad sait? Õkva minuti pealt peab saama, muidu on jälle suur tüli majas.»
«Mul on meelde jäänud, kuidas sa jooksid koolis,» rääkisin vahele, «niisugune sitke ja südi maatüdruk. Mitte keegi ei jooksnud 400 meetrit ja 800 meetrit paremini kui sina. Vana Sillaots, keka õps, tahtis, et sa TSIK-i lähed.»
«Oi, Sull’, see oli nii ammu, eelajaloolisel aol. Nüüd ma jooksen ainult maa ja LEH AS Haigla vahel. Lehma Haigla – ütlevad. Lehma-Tiina Lehma Haiglast istub siin sinu vastas. Hää küll … nali.»
Jällegi tiksusid mõned vaikimisehetked jutu vahele. Mõnus oli nõndasamagi kaasvestlejat jälgida. Madala lambi kuma peegeldus ühelt klaasilt. Tiina jätkas tõsimeeli:
«Oma palga ma panen sinna majapidamisse sisse ja mis ma selle eest saanud olen? Ikka olen halb. Vahel kohe nii, et halvemat tütart ei olegi olemas. Südametäiega mõtlen: üksinda elamist oleks sulle, emmekene, vaja. Siis ehk tunned, kas pahast tütrest on abi või ei ole. Minu elu on kõik läinud ema teenimise nahka.
On nii läinud … Minu suur puudus on see, et ma olen liiga hea olnud. Ma olen kõik elus ära teinud, mis on kästud. Siuke hästi kohusetundlik lapsest peale. Muudkui käsutati: Tiina, tee!, Tiina, lüpsa!, Tiina, too!, Tiina, mine! … Mis ullusi seal on kõik ära tehtud loomade pärast! Põlvast vedasime villiseloksuga jõusööta, ise ka rooli taga jahuvalge nagu kloun. Kas ma selle jaoks käisin seitse aastat ülikoolis!?»
Ma ei suutnud ennast koguda, et midagi tähtsat öelda. Ühtepidi vajas Tiina muidugi kaastunnet ja tuge. Ma ei suutnud end koguda. Teistpidi ma polnud selleks valmis, et uut suhet alustada. Ma polnud vaba, vaid seotud senise perekonna külge. Sügav eluväsimus sundis loobuma uuest algusest. Minu vastuseks jäi vaikimine.
Ei teadnud, kas kell näitas kolme või nelja kähedas öövaikuses. Ükski kõndija polnud enam väga kaua liikunud. Tiina kõneles taas:
«Ema on kurjaks muutunud. Ütleb kurjasti, peaaegu iga päev. Kui keegi oleks mulle aastaid tagasi seda rääkinud, et nii läheb, ma oleksin ta välja naernud. Kui hästi me kahekesi elasime! Talvisel ajal tegime ühes käsitööd. Kõik jutud said omavahel ära räägitud. Meil ei olnud ühtegi häda. Aga nüüd on ema kuri ja minu vastu.
Põhiline häda – keegi midagi ei räägi. Ise ta õieti ei kuule. Inimene juba ligi üheksakümmend vana. Vahel ta tuleb kööki, kui ma süüa teen: «Kas kõneled ka mida vai?» Minul ei ole igakord tahtmist hakata jälle haiglajutte ümber rääkima. Mul on sellest jutustamisest siin nii villand, et ei taha enam midagi näha. Kodus hakka jälle sedasama otsast… Ma ju kuskil mujal ei käigi. No siis on Tiina jälle nii halb, nii halb. Siis ta läheb tossitades sängi ja.
Teine häda – keegi midagi ei tee, Kõik on kodus halvasti, kõik on tegemata. Seda ta ei mõista, et ma ei jõua ka enam niipalju kui kakskümmend aastat tagasi. Siin, kui on raske öö, ei mäleta enam oma nimegi.
Umbusklik. Need maad ja metsad on kõik tema nimel. Kui palju sai seda võsa raiutud ja maamõõtmisega närvi näritud. Kui ta ükskord kaob, siis ma hakkan jälle otsast peale pabereid ajama. Mõtlen küll: võta, emakene, see maa kõik enesega kaasa. Mulle ei ole kah vaja, see maa ongi mind tapnud.
Söögiga kah ennast sugugi ei hoia. Ma iga nädal mõõdan tal seda veresuhkrut. Suhkur jälle kõrge, jälle kõrge. Ma talle räägin küll, et sa, ema, pead ennast hoidma söögiga, aga kellele sa räägid. Siis ütleb mulle: «Ma olen sinno koolitan’d ja sa ei anna mulle süvva. Kas süvva ei oleki midagi vai?» Söök seisab kogu aeg valmis. Pisar tuleb silma,» lõpetas Tiina.
Ei osanudki midagi Tiina jutu peale öelda. Tundsin, et mõistus on otsas, kuigi mis kõik peas ei keerelnud. Tegin akna lahti: vastust ei paistnud ka külma õhu lumesädeluses. Venitasin lahkumisega. Kuidas ma vaatan Tiinale otsa ja lähen ära, põgenen kaugemale? Ütlen ehk tunnustuseks vaid ta nime: Tiina? Siis ta võpatab kuuldele. Siis peaks mul olema midagi kõnelda. Pealispinna all rebisid mind pinged.
Rannar Susi

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)