Slava Ukraine
Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Oomaigaad, sa oled mingi usklik vä?

21.09.2022 | | Rubriik: Kultuurielu

Endla teateri lavastuse „Issanda loomaaed“ reklaamplakat. Endla teatri koduleht.

Tartus toimunud teatrifestival Draama tõi publiku ette ka religiooniga seotud lavastusi. Teiste seas religiooniuurija ja lavastaja Laura Jaanholdi Endla teatris lavalaudadele jõudnud „Issanda loomaaia“.

Pealkirjas toodud tsitaat pärineb etendusest olukorrast, kus seltskond ühtäkki avastab, et nende seas on kristlane ehk siis keegi, kes kuulub maailmavaatelise vähemuse hulka meie ühiskonnas. Nii mõnigi kristlane teab ilmselt, millist reaktsiooni või selle puudumist selline olukord meie igapäevaelus kaasa võib tuua. Sellesarnaseid hüüatusi kohtab. On ebakindlust, eelarvamusi, ei osata käituda, kui teistsuguse maailmavaatega inimene ühtäkki sinu kõrval on. Mõnikord saabub veidi ebamugav vaikus või järgneb sõbralik/ebasõbralik tögamine, siis jälle kohatud naljad. Loomulikult leidub ka sõbralikkust, sisulisi küsimusi ja siirast huvi. Seda kõike näeb etenduses loomutruult, on tuttavate olukordade äratundmist ja võimalust heatahtlikus huumori võtmes teema üle juurelda.

Teadmised vähendavad eelarvamusi

Soovitan lavastust vaatama minna nii kristlastel kui ka neil, kellele see maailm võõras. Arvestada tuleks, et see lavateos võib mõlemat poolt mõjutada. Mõnda kristlast ehk panna mõtlema, et miks ma tunnen ebamugavust oma maailmavaatest kõneldes või ehk olen lausa müüri ehitanud, ja teiselt poolt vaadates tuleks arvestada, et võib juhtuda, mida väljendas üks teatrikülastaja etendusele järgnenud vestlusringis: „Mulle tundub, et sain seda vaadates paremaks inimeseks, ta vähendas eelarvamusi.“

Viimast kogemust on kinnitanud minu usundiõpetajana gümnaasiumis saadud kogemus. Seal on kursuse lõpetajad nimetanud üheks olulisemaks õpitulemuseks, et uued teadmised religioonide valdkonnas võtsid maha ebamäärase hirmu religioonide ees. Et avastati, kui palju põnevat on selles maailmas ja kui seotud see valdkond on ülejäänud eluga. Selles plaanis on usundiõpetuse õpetamine koolis ja ka tänavune teatrifestival andnud olulise pintslitõmbe sellesse tervikusse. 

Silma jäi, et religiooni üht- või teistpidi puudutavaid lavateoseid oli tavapärasest enam valikus. Nimetada võib Theatrumi „Iraani konverentsi“ ja Von Krahli Teatri „Fundamentalisti“. See viitab usuteema aktuaalsusele hetkel Eesti teatris ja tegelikult siis ka ühiskonnas tervikuna.

Issanda loomaaia mitmekesisus

Erilise positsiooni sai minu jaoks selles reas Laura Jaanholdi „Issanda loomaaed“, kuna tegu on dokumentaallavastusega, mis on osa Tartu ülikooli usuteaduskonnas sel kevadel kaitstud magistriprojektist „Suhtumine religiooni Eestis – kuidas tunnevad end Eestis kristlike konfessioonide esindajad“ (juhendajad usuteaduskonnast dr Atko Remmel ning tänavuse draamafestivali kuraator ja teatriuurija dr Hedi-Liis Toome). Lavastus põhineb 17 intervjuul kristlastega ja nende öeldu moodustab lausa 95% lavastuse sisust.

Etenduses esines korduvalt mõiste ’kognitiivne dissonants’, mille tähendus on tunnetusebakõla, mis tekib, kui inimesel on ühe ja sama nähtuse kohta korraga kaks või rohkem kooskõlatut teadmist. Minul tekkis see ebakõla, kui lugesin magistriprojektist, et informantideks valitud kristlaste hulka olid arvatud baptistid, õigeusklikud, Jehoova tunnistajad, katoliiklased, luterlased, seitsmenda päeva adventistid.

Allikaks ebakõlale oli teadmine, et Jehoova tunnistajad on sagedasti liigitatud (Nt L. Altnurme, R. Ringvee, K. Tamm, M. Uibu, A. Eesmaa, L. Liiders, K. Koppel, T. Teidearu. „Uued usulised ja vaimsed ühendused Eestis“, 2012. Christopher Partridge. Maailma usundid. 2006) kristliku, täpsemalt adventistliku tagapõhjaga uususundiks. Seda lähtudes õpetuslikest alustest. Jehoova tunnistajate arusaam, et Jeesus pole Jumal ja et kolmainuõpetust ei tunnistata, teeb keeruliseks neid paigutada traditsioonilise kristlusega samasse ritta, seega paljude konfessioonide meelest nad pole kristlased. 

Samas saab religiooniuurija oma uurimisküsimust tõstatades aluseks võtta teisi lähenemisi ehk siis kelleks usuühendus end ise peab ja siinkohal piisab Jehoova tunnistajate kodulehe külastamisest, veendumaks, et nad nimetavad end ise kristlasteks. See kuulumine või mitte kuulumine kristlaste hulka on lavastuse seisukohalt siiski vaid ühe teoloogi teadvuses kajama jäänud kõrvalteema, sest lavateoses on fookuses muu ehk kuidas religioossusest tuleneva erinevusega ehk siis religioosse identiteediga toime tulla ilmalikus ühiskonnas.

Mida räägib lavastus luterlastest?

Väga vähe ja need kolm korda, mis ette tulevad, on kahjuks pigem halvustavas võtmes. Lavastuse kandvaks osaks on viis erineva konfessiooni esindaja poolt esitatud monoloogi ja neis võib siis ka veidi luterlastest kuulda. Et uurimuse fookuses olid eestlased ja Eesti Kirikute Nõukogu uuringu „Elust, usust ja usuelust 2020“ järgi on eestlastest end usklikeks nimetanutest luterlasi 64,5%, siis tekkis ootus, et lavastus avaks ka luterlase maailmavaadet.

Etendusele järgnenud vestlusringis tõstatus sama küsimus. Laura Jaanhold vastas, et monoloogidevälises näidendi sisus oli palju seda materjali, mis pärines luterlastelt. Lavastus-

dramaturg Anne-Ly Sova lisas, et veidi mängis rolli ka ajafaktor ehk millises järjekorras konkreetsed intervjuud laekusid. Ka taotleti monoloogide puhul, et nad väljendaksid enamate informantide kogemust. Seega seisavad nende viie seljataga kõik 17. 

Jagati ka, et luterlasi oli keeruline leida ja leitud kahtlesid tihti, kas nad sobivad uurimusse. Teiste konfessioonide puhul seda ei esinenud. „See on spekulatsioon, et võib-olla me ei leidnud neid luterlasi üles, et nad peidavad end veel rohkem kui teised konfessioonid. Pean silmas n-ö tõsiusklikke luterlasi, mitte neid latte-luterlasi (vestlusest joonistus välja, et silmas peetakse leigeid luterlasi – K. L.),“ vahendas Sova. 

Kogu eelnev jutt ei vähenda loomulikult värvikalt portreteeritud adventisti, katoliiklase, õigeuskliku ja kahe baptisti monoloogi võlu. Ilmselt on või saab paljude lemmikuks Ago Andersoni mahedalt esitatud õigeuskliku isiksus ehk Polli päevik, aga miks mitte ka 37aastase baptistist Rebeka (mängis Kadri Rämmeld) kõne, mis sobiks väga hästi ka liberaalse luterlase suhu.

Vaikimine taasloob vaikimist

Vestlusringis jagati ka, et lavastusmeeskond koges loomisprotsessis midagi sarnast, mis kristlased Eesti ühiskonnas. „Kogesime teatris, et nii kui hakkasime neid proove tegema, siis tekkis meie ümber ring, et varsti olete ise ka … See oli kasulik kogemus, me ei tegelnud ju pöördumisega, aga saime kogeda, millest informandid meile rääkisid. Kui üks meist käis palvehelmestega korra joogiautomaadi juures, siis seal pööritati silmi, et näete, ongi käes … Kui lavastuses kolmandal grillipeol oli lugu, et teate mis minuga juhtus, siis meil oli sarnaseid lugusid jagada,“ jutustas lavastaja Jaanhold.

Kokkuvõttes väljendan rõõmu, et usuteaduskonna teadustöö tulemused jõuavad laiema ringini, et neid tutvustatakse kasutades kunstilisi vahendeid, mida teatrikunst pakub. See polegi nii tavaline, vähemasti religiooni vallas. Magistriprojektist tahaksin lõpetuseks veel välja tuua Jaanholdi tõdemuse, „et ka kristlastel endil on oluline roll täita selles, kuidas neisse suhtutakse. Vaikimine taasloob vaikimist ja põlistunud arusaamu. Ühe informandi kogemuse põhjal võib öelda, et kui ise aktiivne roll võtta, võib see aidata ka inimeste suhtumist muuta. Samal ajal tuleb olla ettevaatlik ja tunnetada, kas inimesel tõesti on huvi, sest pealesurumine võib mõjuda vastupidiselt“ (lk 20).

Kätlin Liimets


Laura Jaanholdi magistriprojektiga saab tutvuda: 

https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/82337/Jaanhold_L_MA_2022.pdf?sequence=1&isAllowed=y.

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt! (Js 40:3a,10a)