Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Oodates kokkusaamist, jäädes kokku

27.01.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Inimesed ootavad kõike õpetust mööda. Olgu see ilmalikus elus või kirikulabürindis. Nii nagu „klassikud on rääkinud“, kirjatundjad selgitanud, kuid Jumal on loov ja jagab aina uut oma põhjatutest varudest. See ongi see, et Jumala sõna on elav ja teeb oma töö. Võib-olla aitab meiesuguseid piibliuurijaid kirjanik Ezra Pound, kes mõeldes selle üle, mis teeb klassikast klassika kirjanduses ja kunstis, ütleb: „Klassika pole klassika mitte sellepärast, et ta järgiks teatavaid struktuurireegleid või vastaks teatavatele definitsioonidele, teose teeb klassikaks tema igavene vastupandamatu värskus.“ Püha Paulus teab, et kirjatäht suretab, vaim teeb elavaks. Ainult nii saame mõista seda konflikti, mis Jeesusel alatasa tekib kirjatundjate, variseride ja muidugi ka lihtsate inimestega kohtudes.

Mõtlesin neid mõtteid, püüdes suhestuda viimasel ajal toimunuga. Normaalsetes oludes oleksime möödunud nädalal kokku saanud vaimulike konverentsil Nelijärvel, kuid nüüd saab see heal juhul võimalikuks alles maikuus. Peapiiskop on avaldanud soovi, et konverentsil tegeldaks nn tuliste küsimustega. Pealkirjaks sai juhatuse poolt pandud „Hirm ja arm“. Pealkiri võimaldab piisavalt laia diapasooni. Miks mitte siis ka abielust rääkida. Seda inimeseks olemise kontekstis üldiselt. Pühakirjale kindlasti toetudes. Püüdes sügavamale kaevuda, kui seda päevapoliitika laseb ja tahab. 

Oleme püüdnud üles ehitada hoolekanderiiki. Nii on see kogu läänemaailmas. See on meid harjutanud ootama riigilt, et see võtaks vastutuse meie käekäigu eest. Ideaaliks on see, et selline riik rahuldaks kõik meie vajadused. Maailm on nagu üks hästi korraldatud võimaliku kasu allikas. Vaimses plaanis tähendab see, et meil on raske midagi mõista kannatusest ja ohverdusest. Mis peab püsima, mis muutub nagunii? Mis on oluline? Mis kõige olulisem?

Abielu on alati seotud ohvriga, nagu kõik suured asjad. Püüda lahendusi leida seal õigusloome ja poliitika liistude läbi on üsna lootusetu. Kumbki neist ei saa suurt midagi öelda inimese loomuse ja eesmärgi kohta. Kui inimese olemuse üle järelemõtlemine tundub enamikule inimestele liiga keeruline, siis saab keskenduda moraali ja kõlbelisuse küsimustele. Need on kahtlemata olulised küsimused. Nende üle saab ja tulebki rääkida, kuid kas me ikka alati vastuseid tahamegi? Maadleme ja vaatame, kes peale jääb. Mulle näib, et liiga sageli oleme just selliselt viimastel aastatel abielu- ja pereteemadel ühiskonnas rääkinud. Kirik on osanud alul stoiliselt vaikida ja siis on tulnud valida pool. Nagu ütleb laulusalm: „pool on siiski kõigest pool“. Tarvis on terviklikkust ja sisulist osadust.

Kristliku eetika aluseks on kristluse usulised ettekirjutused, mis määravad kõlblusnormid. Eetilise otsustuse keskmes on küsimused: mis on hea, mis halb; milline käitumisviis on õige, milline vale. Need küsimused on suunatud mõistmisele, milline üleüldse on Jumala silmis kõlbeline inimene. Kuid kristliku eetika sisu ei ole ainult kõlbelise käitumisviisi teadmine, vaid ka selle elluviimine.

Mida minakesksem usklik inimene on, seda kriitilisem on ta mõtlemine. Tihti saab temast mässaja kõige traditsioonilise vastu. Otsitakse midagi täiesti uut ja vaba. Seda päris „tõelist kirikut“. On ka vastupidi: minakeskne inimene on valmis raiuma kivvi selle, millest ta aru saab ja mida ta tõeks on pidanud. Kiviprügi, mis taolisest taiduritööst üle jääb, paiskab ta halastamatult teisitimõtlejale näkku. Sellistel inimestel on raske hoida terveid suhteid kogukonnaga selliselt, et olulist koos hoida. Mulle tundub, et just praegu on vaja alandlikult üksteist kuulata. Kindlasti palvetada üheskoos ja küllap mõnel juhul ka vaikida. Mitte stoiliselt, vaid kaasatundvalt ja kindlasti üksteist hoides.

 

 

 

 

Urmas Nagel,

EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)