Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Oodata ja liikuda

07.09.2005 | | Rubriik: Jutlus

See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur! Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast

Nl 3:22–26,31–32

Armas lehelugeja, armsad õed-vennad Kristuses!

Iga triumf saab kord otsa ja aja möödudes suudetakse taluda kaotust – aeg parandab haavad. Ei tea, kui raske võis olla Peetruse jalg, kui ta kirgastamismäelt laskus – mida tulevik veel võib tuua, kas see pole siis küllaldane? Kui raske või kerge Laatsaruse jalg, kui Jeesus ta hauast välja kutsus, kas Martal ja Maarjal oli nüüd lihtsam? Ei tea, kummast on end kergem välja kiskuda, kas õnnest või õnnetusest, kas kisub inimene ise või on siin Jumalal ka mänguruumi?

Küllap nii ühte kui teist, inimene ise – kui julgeme teda lahutada loojast ja teame, kuhu tõmmata piir – ja loodud korrapära temas. Korrapära kasvõi nõnda, et veri pumbatakse keha kõige kaugematesse piirkondadesse, kuid oodatakse seda sealt tagasi koos sõnumitega ja jääkainetega, et seda rikastada taas ja uuena jälle välja saata. Ja pole hea, kui ei tule enam tagasi, kui seiskub ringlus, kui enam ei pulseeri, kui võnkumise korrapära lakkab. Seda vere pulseerimist on Uku Masing nimetanud nepeš’iks, selleks «elusaks hingeks», mis tekkis inimeses loomisel.

Koguja Vanast Testamendist räägib seatud aegadest, reastades vastandeid ja haarates nõnda elu tervikuna selle lainetuses. Ka Käsk püüab hoida kätt igapäevaelu pulsil, seda korraldades. Imestamist väärt on käsk püha pidada seitse päeva kolmel suurel pühal aastas: paasa-, nädalate- ja lehtonnide pühal. Käsk koos töötegemise keelamise ja lisaga: ole rõõmus! Sama fenomen, mida kas teadlikult või ebateadlikult on kopeeritud hoopis teises tähenduses kirjutamata seadusena puhkuse pidamise kohta tänapäeval: puhka ohjeldamatult, naudi, haara, valluta, et sa oleksid puhkamisest väsinud, et sa lõpuks igatseksid tööle.

Samamoodi on tava leinamise kohta Siiraki tarkuseraamatust: «Leinamine surnu pärast kestab seitse päeva, aga jõleda ja jumalakartmatu pärast tema eluaja.» Seda pole mingil põhjusel kopeeritud, on jäädud üheülbaliseks. Ka siin on mõtteks see, et inimesel oleks hõlpsam pöörduda tagasi tavaelu juurde.

Ka Nutulaulu salmid räägivad kahest poolest – kurbusest ja rõõmust – ja sellest, et üks ei kesta igavesti, vaid Jumala halastus lõpetab peagi viha- ja kurbusepäevad. Siin on mõneti tunda fatalismi: «Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.» Ikke all kannataja istugu vagusi, «ta pistku oma suu põrmu…», nõnda nagu pekstud ori, näoli maas, oodaku, kui isand ta laseb püsti tõsta. See mõte pole üksnes Nutulaulu sõnades, vaid kogu ülesehitus viitab Jumala kõikehaaravale korrale, kindlatele rütmidele jne.

Heebrea kirjapildis on hästi jälgitav luulevõte, akrostihhon, kus ridade algus või lõputähed moodustavad mingi sõna või lause. Nutulaulu esimeses neljas peatükis on kasutatud rea algusena heebrea tähestikku (22 rida), see on ka numeratsioon. Kolmandas peatükis on 66 salmi, seega kolmekordselt, iga täht kolme salmi alguses. Sümbolkeeles tähendab see esiteks Jumala kõikehaaravust, mõelgem Uue Testamendi sõnadele Matteuse evangeeliumis: kui kasvõi üht tähte käsuseaduses kõverdada, siis maa ja taevas saavad hukka. Siin on kõik tähed kenasti reas, ja kolmandas peatükis veel kolmekordselt – väga rõhutatult, ülivõrdes – siin pole teisitimõtlemisele ruumi.

Keegi vanatestamentlastest on Nutulaule iseloomustanud kui kristliku ülestõusmispüha eelõhtut. Ka iisraellased olid pärast templi hävitamist ning suure osa jeruusalemlaste pagendamist Paabelisse samavõrd löödud kui Jeesuse jüngrid pärast õpetaja surma. Meeleheide ja tühjus, kogu senise kokkuvarisemine väliselt ja sisemiselt. Kust peab hakkama uus liikumine, kuid mitte täiesti katkestades, vaid vanast uude. Kindlasti tuleb silme ette (tele vahendusel), kuidas araablased õpivad koraani, retsiteerivad ja kõigutavad endid ette ja taha. Nõnda tehakse ka itku pärast esimest pöörast hetke. Liikumine ei lakka täiesti, kiigutatakse end nagu hällis, nagu ema rüpes uuele sünnile. Heebrea sõna halastuse kohta tähendab ka ema rüppe.

Peetruse jalad ei olnud kerged, kuid ta liikus edasi. Ka Laatsaruse jalad liikusid edasi, kuigi olid olnud neli päeva liikumata, ja veri ta soontes. «Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik,» vastas Jeesus küsimusele «kes üleüldse võib pääseda?». Liikumine Jumalaga ja Jumalas on triumf, on ülivõrre Nutulaulu sõnadega: «Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.» Aamen.

Tauno Kibur,

Juuru koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)