Õnnistuse ja rõõmu pidu Hageris

Vanavanemate päeval tähistas Hageri kogudus praeguse kiriku 119. aastapäeva erilise pidulikkusega: pärast remonti pühitseti orel, esmakordselt olid kasutusel uued rohelised altarikatted, väike kantsel ja armulauapeekrid.
Rahvast muudkui tuli ja tuli ning keskpäeval alanud jumalateenistuse ajaks sai 119aastane kirik inimesi täis. Päike kuldas oma valgusega kiriku üle ja hele, kirgaste katetega kaunistatud pühakoda oli rõõmupeoks valmis.
«Jumalat ülistades ülendatakse meid,» kuulutas koguduse õpetaja Jüri Vallsalu kogudust tervitades. Ta tutvustas uut armulauapraktikat, mida nüüdsest kasutatakse selle koguduse keskel igal pühapäeval.
Imed meie ümber
 Usk on südame asi ja usk ühendab kõiki üheks Jumala koguduseks, kinnitas õpetaja sel pühapäeval rohkearvulise koguduse ees. «Mida rõõmsamalt me jagame, seda õnnelikumad oleme,» ütles ta.
See päev oli tõeliselt kogudusekeskne selles mõttes, et iga inimene sai suuremal või vähemal määral jumalateenistuse õnnestumisse oma panuse anda.
Lektsioone lugesid Kohila vallavanem Heiki Hepner, SA Hageri Lambertuse Kirik esimees Juhan Põld ja nõukogu liige Anneliis Kõiv. Armulauda aitas jagada lisaks kahele vaimulikule – peapiiskopile ja koguduseõpetajale – Liperi sõpruskoguduse õpetaja Heikki Holkeri Soomest.
Kantslist kuulutas püha jumalasõna külalisena peapiiskop Andres Põder. Kirjakohaks oli lugu viljapuuaia sünnist ja Jaakobi soost (vt Jesaja raamatut). Jumala tegutsemise märke on kirik võinud aastasadu edasi kanda, nende märkide toel on muutunud inimese ellusuhtumine. Need on teinud meid rikkamaks ja kujundanud meie suhtumist väärtustesse.
Jumala imed sünnivad ka meie ümber, küsimus on vaid selles, kas me näeme neid, kas me teenime õigeid väärtusi ja võtame Jaakobi kombel vastu Jumala tõotused. Ka täna kuulutab pühakoda nähtavalt ja kuuldavalt head sõnumit ning läbi oreli kõlab südame kutse, oli peapiiskopi sõnum kogudusele oreli taaspühitsemise päeval.
Loomulikult kõlas sel päeval ohtralt muusikat: puhkpilliansamblit dirigeeris Joel Ots, orelit mängisid Göran Grahn, Mai Mänd ja Kristel Aer, segakoori dirigeeris Aivi Otsnik ning koguduse kammerkoori Lambertus Sigrid Põld ja Merle Liblik.
Ja kiriku täitis hingepõhjast tõusnud tänulaul.  
160 aastat teenistust
Kiriku orel on enam kui nelikümmend aastat vanem kui pühakoda ise. Varasemasse pühakotta ehitatud oreli meister oli Carl Tanton, pill valmis 1851. Kui kogudus 1891 uue kiriku sai, lasti 1902 Gustav Terkmannil teisele manuaalklaviatuurile lisada pneumaatiline registritraktuur. Siinne pill on üks varasemaid näiteid oreli moderniseerimisest.
Oreli restaureerimise mõte sündis aastal 2008, vastav sihtasutus moodustati 25. veebruaril 2009 eesmärgiga koguda rahalisi vahendeid. Nõukogu liikmeteks said koguduse ja valla esindajad, sihtasutuse juhatuse esimeheks Juhan Põld.
Leping vastavateks töödeks sõlmiti 29. augustil 2010 Olev Kentsi ja tema orelitöökojaga. Orelile tegi ekspertiisi Göran Grahn Rootsist, kelle kanda oli ka järelevalve.
Oreli taaspühitsemise jumalateenistusel võeti mõlemad orelimeistrid, organistid ning oreli taastamiseks annetuse teinud inimesed ja ettevõtted eestpalvesse. Olev Kents ütles pidupäeval Eesti Kirikule:
«See oli keeruline töö, sest lähtekoht oli probleemne. Orel on mitme meistri ehitatud ja ühenduskohad tekitasid küsimusi. Ka ei töötanud orel pikemat aega korralikult. Kui pill on ühe meistri korralik töö, siis on siht selge ja hea restaureerida. Siin oli mitu erinevat kihistust ja kokkupuutepunktid ei olnud tugevad ning kokkuvõttes tuli natuke juurde ehitada.»
Praegu lõpetab Olev Kents pingelist tööd Helsingi muusikamajas ning on uutele pakkumistele avatud. Hageris saavutatud tulemust hindab kauaaegne kirikumuusik Aivi Otsnik meenutades: «Täna seisin laulukoori lauljana peaaegu oreli kõrval ja tuletasin meelde, kuidas ma 1965. aastal siin talvisel ajal asendasin organisti. Iga kord oli hirm, mis hääl alt veab või mis hüüdma jääb. Keegi orelit ei remontinud, hooldus oli tagasihoidlik, täna sain selle heli nautida.» 
Kolm aastat seisis ettevõtmise eest väljas sihtasutuse juhatuse esimees Juhan Põld, kes võttis vastutuse suure töö eest. Ta kinnitas lehelugejatele: «Ma ei lootnud küll ainult iseendale, sest koguduses on palju kaastöölisi. Mõtlesin esmalt kõikidele koguduseliikmetele, kes saavad kaasa lüüa. Ja usk oli.»
Elukutselt arhitekt, on Juhan Põld pärit perekonnast, kus on palju muusikuid, ta on õppinud lastemuusikakoolis, laulab koguduse koorides ja mängib puhkpilliansamblis. «See oli väga huvitav tutvus oreliga,» kinnitab ta ja dirigendist abikaasa Sigrid lisab: «Loodan, et homsest taastub meie pereelu, sest oleme paar aastat elanud oreli nimel. Südames on suur tänutunne taevaisale, kõigile inimestele, kaasalööjaid on olnud sadu.»
Jumalateenistusele järgnenud väikesel orelikontserdil sõnas ekspert Göran Grahn, et tal on olnud suur rõõm Hageris töötada ja et ta tuleb siia tagasi orelit mängima. «Nüüd on see absoluutselt teine orel. See kõlab ilusti ja kestab järgmised sada aastat,» kinnitas meister.
Hageri jumalakoda on lisaks pühadusele täis lootust, uuenemist ja värskust. Vähemalt seda kõike sümboliseerivad nüüdsest vaibakunstnik Ehalill Halliste kootud rohelised gobeläänvaibad sarjast «Sanctus».
Järgmise kahe aasta jooksul valmivad missioonitundest veel valged, violetsed, punased ja mustad katted. «On suur rõõm koos kunstnikuga töötada. Ta särab, kui oma tööst räägib, tema vaimustus on mulle andnud palju positiivset,» oli õpetaja Vallsalu tänulik, hinnates naaberasulas Kohilas elava kunstniku tööd.
Rohelised vaibad on kui lapike muru värviliste lilledega, kandes kristlikke sümboleid. «On hea, et meil on sellised inimesed ja sellised mõtted,» lausus õpetaja Vallsalu jumalateenistusel uusi katteid tutvustades. Järgmised vaibad valmivad Ehalill Halliste sõnul ülestõusmispühadeks ja need on valged.
Kolme vaiba kudumiseks kulus kunstnikul 400 tundi ja need on kingituseks kogudusele. Materjali kulu korvab Kohila vald, kelle koostöö kohalike kogudustega on hea. «Minule jääb rõõm, et saan kogudust võimetekohaselt toetada,» kinnitas elurõõmus kunstnik Eesti Kirikule.
Kui kaks vaipa kaunistasid altarit ja kantslit, siis kolmas vastselt valminud väikest altarit, mille valmistas ja kinkis kogudusele juhatuse esimees Agu Kaljuste.
Nähtamatu ja piirideta side
Nagu Jumal, nii on ka sõbrad meiega seotud nähtamatute ja nähtavate märkidega. Armulauaosadust jagatakse Hageris nüüd sõpradega ka nähtavalt – Soome Liperi ja Nilsiä kogudus kinkisid eesti sõpradele sada väikest armulauapeekrit, mis aastapäevajumalateenistusel esmakordselt kasutusel olid.
Iga armulaualine sai endale altarivõre äärelt peekri ja asetas selle pärast sümboolset Kristuse ihu ja vere jagamist samasse tagasi. Sellist hügieeninõuetele vastavat armulauapraktikat kasutatakse üle mere juba aastaid.
Rõõmupäevast osa saama olid tulnud ka Sääksmäki koguduse kaplan Juha Valkama ja Keuruu koguduse diakon Unto Mikkonen, kes kinkis kogudusele neli vihikut koraalieelmänge.
Viimane laulis jumalateenistusel koos kooriga kaasa. «On olnud uhke saada osa sellest päevast,» ütles ta kirikulehele. Ja muidugi kuulub sõpruskogudustele suur tänu toetuse eest oreli restaureerimisel.
Kaunis vanavanemate päev Hageris hakkas lõppema. Peapiiskop Andres Põder lausus lehe vahendusel vanavanematele mõeldes:
«Kõik head eeskujud väärivad järgmist. Vanavanemate austamine sobib kristliku eluvaatega, eks vanavanemad kannavad lapsi ja lapselapsi palvekätel Jumala ette. Kogudus ja kirik on suur osaduskond, kus eri põlvkonnad on koos üle nähtava aja kaugesse minevikku. Jumalarahvana kuulume me kokku ja kanname vastutust üksteise ees.»
Sel päeval avaldati Hageris austust esivanemate tööle ja ehitati silda tulevikku.
Rita Puidet 

Pildigalerii