Õnnistavate käte all

Kevad, sinu lävel seistes aimab Looja suurust hing, sest et meie keeldes, kästes ei veel muutu loodusring.
Laulusalm räägib meile kevadest, inimese kätetööst ja Jumala asendamatust osast meie igapäevases elus.
Üks on selge: külvata tuleb, siis on ka sügisel midagi põllult oodata. Külvitöö kogudustes vajab tegijaid. Rõõm oli eelmisel pühapäeval, 17. mail õnnistada noori piibli- ja misjonikursuse lõpetajaid. Kümme noort olid koos käinud üheksal nädalalõpul ning selle aja jooksul omandati teadmisi Piibli tekkeloost ja teoloogiast, ristiusu põhiküsimustest. Jagati teadmisi jutlustamise, hingehoiu, rühmajuhtimise ja teiste kogudusetöö valdkondade kohta.
Õppeprotsessi osaks olid vestlused, palvused, iseseisv töö ja praktika koguduses. Hea oli näha, kui igale lõpetajale paluti ka isiklikult õnnistust. Just see isiklik osa annab uut julgust asuda oma teadmisi rakendama kogudusetöös. Kuna need noored on saadetud õppima koguduse toetusega, siis on kogudustel ka võimalus jagada neile uusi töökohustusi koguduse­elus. Olen oma koguduses näinud ja kogenud, et piiblikooli õpilane võtab väga tõsiselt praktilist tööd koguduses ja kui praktika on tehtud, siis küsib, mida järgmiseks saaks ette võtta. Nii annab piiblikursus kogudustele võimaluse saata noori õppima ja vastu saab innustunud inimese, kes on valmis koguduses külvitööd tegema.
Kevad seostub külvamisega ja ka ootusega. Külvimees ootab pika meelega seda, et vili kasvaks ja areneks. Kirikuaastas oleme Püha Vaimu ootuse ajas. Ülestõusnud Jeesus läks taevasse õnnistavate kätega. Tal oleks olnud väga suur põhjus naasta Isa juurde pettununa oma jüngrites ja kogu missioonis. Oma heategudele vaatamata teda karistati ja löödi risti. Kas ei oleks loomulik reaktsioon mõelda kättemaksumõtteid ja karistuse plaanidega ka maalt lahkuda? Väga kõnekas on tõsiasi, et Jeesus otsis oma laialipillatud jüngrid ise üles ega noominud neid poole sõnagagi. Ja kui ta lahkus, jäi jüngritele silme ette pilt õnnistavate kätega Issandast. See on sõnum meile, et meiegi kirikutöö oleks kantud sellest armastusest.
Mõeldes oma kogudustes ja kogu kirikus vähenevatele arvudele, millest peapiiskop viimasel kirikukogul ülevaate tegi, kutsub see analüüsima töö kavliteeti, aga paneb proovile ka usu oma kutsumusse ja inimestesse, kellega koos jumalariigi töö vastutust kanname. Kui Jumal usub meisse ja on andnud ülesande, siis sellest algab kõik ja sõltub kõik.
Töö korraldusliku osa peame läbi mõtlema ja võtma vastutuse, seda ei tee keegi meie eest. Siin aitab meid edasi üks hea põhimõte: saame kokku. Selline oli ühe mitme aasta taguse Euroopa koostööprojekti teema, millesse olid kaasatud ühe piirkonna kohalikud omavalitsused, õppeasutused ning kirikud ja kogudused.
Projekti nimes on ka tänapäeva kirikutöö oluline põhimõte. Just pühapäevane jumalateenistus on see kokkusaamine, millest me tavaliselt räägime, aga peale selle on väga oluline veel kokku saada. Selleks, et koguduses ei kujuneks olukord, kus ühed ja samad inimesed justkui vastutavad kogu töö ja tegevuse eest ning uute ülesannete puhul nähakse ainult neid samu «tublisid», kellele tööd lisada.
See ei ole hea kokkusaamise tegelik mõte. Kokku saades oleks hea võtta aega ja küsida, kuidas me elame ja mida võiksime teha uute ülesannetega. Mida rohkem oskame innustada kaasa mõtlema uusi inimesi, seda tõhusamaks muutub ka koguduse igapäevategevus. Jeesus lahkus maa pealt õnnistavate kätega. Selles on sõnum, mis kõlas eelmise pühapäeva jutluse tekstis: et maailm näeks jüngritevahelist armastust ja usuks! Armastuse ja hoolimise eeskuju suudab muuta ka tänapäeval inimesi nii koguduses kui ka väljaspool.
Nagu päike mullapinnast / kutsub õisi särama, / nõnda, Issand, inimrinnast / vaimseid jõude ärata, / et ka meie töös ja võidus / paistab tõde, arm ja õiglus, – / siis on Sinu kevade / ehtinud me elutee! (KLPR 393)
Õnnistatud Püha Vaimu ooteaega!

 

 

 

 
 
Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja