Esileht » Uudis » Esileht »

Õnnistatud uut kirikuaastat!

23.11.2016 | | Rubriik: Esileht

adventIsegi kui eelseisvaks pühapäevaks, mil tähistame advendiaja algust, ei saja lumi maha, on südames hiljutine lumevalgus, mis ei lase novembrihallusel hinge pugeda. Adventus tähendab ladina keeles tulemist, saabumist, päralejõudmist: Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja (Sk 9:9).
Jeesus on nimetanud end maailma valguseks. Advendiajal süütame küünlaid, et harjutada pimedal ajal silmi ja südant valguse ja rõõmuga. Mida lähemale jõuavad jõulud, seda suuremaks läheb valgus.
Vanas Testamendis Õpetussõnade raamatus on kirjas: «Kes on läinud taevasse ja on sealt alla tulnud? Kes on kogunud tuule oma pihkudesse? Kes on mähkinud vee vaibasse? Kes on paigale pannud kõik maaääred? Mis on ta nimi ja mis on ta poja nimi? Küllap sa tead!» (Õp 30:4) Kuidas vastaks tänapäeva inimene nendele aastasadu tagasi kirja pandud küsimustele?
Küllap erinevalt. «Jeesus pole minu küla mees,» ütles aastate eest kirjanik ja dramaturg Urmas Vadi. Nii arvavad päris paljud inimesed Eestimaal. Ometi ei kao uskumine Jumalasse. Ei kao ka see, et 1. advendil alustavad ristiinimesed uut kirikuaastat.
Algab taas kord uusi võimalusi pakkuv teekond. Nii kirikule kui ka igale uskujale. Uus teekond koos Jeesus-lapse sünni ootusega ja enda ettevalmistamisega selleks sündmuseks läbi sisevaatluse, võimalik et teatavatest asjadest loobumise, vaimse puhastumise kaudu.
On ütlemine, et kiirustamine on kuradist. Vajame aega, täpsemini aja maha võtmist, et elu asetuks õigesse tasakaalu, mis on tänapäeva tormlevas maailmas kerge kaduma. On arvatud, et Jumala inimesekssaamise tähenduse taipamiseks ei piisa jõuluõhtu särast ja hardusest, seepärast eelnebki kirikuaastas jõuludele neljanädalane ettevalmistus- ja meeleparandusaeg ehk advendipaast.
Ka väikeseks paastuks nimetatu algab advendinädala esmaspäevast, kestes kuni jõululaupäevani. Millest loobuda ja milliseid valikuid selleks ajaks teha, on igaühe isiklik otsus. Eks tunneme oma nõrkusi ja teame, mida tegelikult vajame.
Sõna saab lihaks, Jumala Poeg tuleb inimesena meie keskele. Inkarnatsiooni – Jee­suse Kristuse maailma sündimise – ime ei kordu igal aastal, ent selle üle mõtisklemine ja usus vastuvõtmine võib saada ikka ja jälle uueks ja värskendavaks kogemuseks.
Olge saadetud sellele teekonnale uues kirikuaastas Naatan Haameri palvega raamatust «Jäljekuld» (2004):

Oma minekuil põgeneva
silmapiiri poole,
rännakuil läbi aja
ikka ja alati on Sind vaja.
Sest kerge on kaduma tee,
tihti sisu kaotab hool.
Mu palve Su poole, Jumal,
tule ja käi minuga samal rajal
läbi aja, silmapiiri poole. Aamen.
Kätlin Liimets

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)