Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Õnnelike asjaolude kokkusattumisel vaimulikuks

20.08.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Eve Kruus tähistas 20. augustil oma esimest suurt juubelit.  

Kas tee EELK ühe suurima koguduse vaimulikuks on olnud sihipärane töö või on juhuslikkuselgi ses oma roll, selle üle võib vaielda, ent tulemus on märkimisväärne, arvestades vaimulikuks pürgimist politseiuurija töö kõrvalt.
«Kui palju siin minu saavutust on, ma ei tea, aga õnnelike asjaolude kokkusattumist on küll,» jääb Eve ise tagasihoidlikuks. 25 aastat tagasi juhtus ta Jaani kiriku ukse kõrvalt lugema leerikursuse kuulutust ning otsustas minna. Ent konfirmatsiooni järel tundis, et tahaks ikka rohkem teada.
Siis puutus talle silma usuteaduse instituudi vastuvõtu kuulutus. «Mõtlesin, et miks mitte edasi minna, äkki on selle kuulutuse taga veel midagi paremat. Ja ma ei ole pidanud kahetsema, et läksin. Nii et mõnikord reklaamid ei peta.»
2007. aasta 5. juunil ordineeriti Eve Kruus preestriks. Kogu õppimise aja oli ta seotud Tallinna Jaani kogudusega, algul praktikandina, siis alates 2005. aastast diakonina ja edasi juba õpetajana.

Kuritegevuse rutiinsus
Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo isikuvastaste kuritegude talituse kesklinna teenistuse vanemuurijana ohjeldab Eve Põhja-Tallinna ja kesklinna kurikaelu. Tema valdkond on vägivaldsed kuriteod: peksmised, röövimised jm. «Inimesed tarvitavad alkoholi, suvel lööb pähe ka kuumus ja rusikad hakkavadki liikuma.»
Kriminaalfilmidest ja -romaanidest rääkides ütleb Eve, et tegelikult ei ole see asi sugugi nii põnev. «Inimese fantaasia, kuidas teisele inimesele halba teha, on küllaltki piiratud ja rutiinne. Suurema osa kuritegusid saab kokku võtta sõnadega jõivad ja lõivad. Edasi on juba kõik ainult detailides, kas silm sinine või kulm rullis.»
Eve Kruus leiab, et vaimuliku ja politseiniku töös on ühisjooni: «Täpselt samuti nagu vaimulik peab inimesi ära kuulama, pean mina politseiuurijanagi neid ära kuulama.»

Suures koguduses palju tööd
«Töö on meil jagatud graafiku alusel, kes jutlustab, kes peab pihikõnet, kes teeb kirikupalve jne. Meil on koguduses neli vaimulikku: Jaan Tammsalu, Toomas Paul, Arne Hiob ja mina. Kord kuus või kahe kuu jooksul tuleb jutlustada jne. Meil on igal kolmapäeval hardushetk, armulauaga palvus igal neljapäeval. Leeriajal on vastavalt tunniplaanile leeritunnid.» Kas seda ei ole politseitöö kõrvalt palju? Eve selgitab, et tema koormus on siiski natuke väiksem.
Kuidas sünnib jutlus või mõtisklus? «Pühapäevased jutlused käivad etteantud kirjakoha järgi. Nädal-paar varem vaatan selle koha läbi ja pikkamööda hakkavad mõtted jooksma, kirjutan siis neid üles. Mõned päevad enne jutlust panen kõik kirja ja nii see tekst sünnibki. Loomulikult loen läbi konkreetse kirjakoha kohta käivaid kommentaare.
Aga hardushetkede ja palvuste tekstid tulevad lihtsalt mõnest kirjakohast, mis endale kummitama on hakanud ja mõtteid tekitanud. Kui parajasti on ühiskonnal üleval mõni oluline teema või sündmus ja leian sobiva kirjakoha, siis saab sedagi kajastada.»
Tiiu Pikkur

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)