Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Õnne ootusest ja ootuse õnnest

18.12.2019 | | Rubriik: Jutlus

1Ms 21:1–7
Advendiaja esimese pühapäeva jutluses küsib Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Triin Käpp, et millist Kristust me ootame ja millist vajame, ning jõuab kauni advendiaja sissejuhatuseni – südamerahu ootuseni Kristuses. Võib küsida, kas me kaldume ootama eelkõige seda, mida vajame kõige enam – seda, millest on kõige suurem puudus me ümber ja me sees, just nüüd ja praegu. Nii nagu on igale asjale siin ilmas oma aeg, nii on oma aeg ehk ka igal ootusel? Advendiaega lõpetava pühapäeva juhtmõtteks on „Issand on lähedal“.
Millal on ootus me jaoks kõige suurem? Kas siis, kui oodatav on veel kaugel? Või siis, kui see on kohe-kohe saabumas? Meenub ajateenistus. Poolteist aastat lõpuni – ootus justkui uinus ja jäi vaid kauge lootus. Poolteist nädalat lõpuni – ja ootus muutus pea talumatult kõikehaaravaks. Ka meie kirjanik ja poliitik Maimu Berg on kirjutanud: „Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.“ Me ootame ja loodame ka elu erinevatel aegadel pisut erinevaid asju. Ka jõuluootus ise pole täna see, mis oli kümmekonna aasta eest. Kas aimame, milline on meie ootus kümne aasta möödudes?
Aabrahamile ja Saarale andis Issand vanas eas lapseootuse. Aabraham heitis silmili maha, naeris ja küsis oma südames: „Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?“ Ja ka Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.“ Kuid Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu ta oli lubanud. Saara jäi lapseootele ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud. Ootus, mille peale Aabraham ja Saara naersid, sai täitudes nimeks Iisak, mis tähendabki heebrea keeles „ta saab naerma“.
Kellele sai selle ootuse naerust õnn? Kas ka meil on sellest miski osa? Milline on meie jõuludega seotud ootus täna? Kas uinunud või veel millelegi ärkvel? Mis sellest ootusest muutub? Kas Jumala tõotused jäävad meie arusaamiste või arusaamatuste või ootuste sisu pärast täitumata? Iisaki sünd, Jeesuse sünd, Kristuse taastulemine. Me kaldume olema väga kannatamatud. Kirjanik Nikolai Baturini sõnul on lootus selle ootus, mis peab tulema, aga ei tule. Kust me teame, et see, mida ootame, pole juba kohal? Me kiirustame kõiges ja kõigega. Ühiskonnateadlased räägivad isegi aja kiirenemisest. Kahtlustan, et Jumalat pole võimalik tagant kiirustada. Temas on kogu aeg ehk algusest peale kiirustamata paika seatud?
Ootamine on aga Jesaja 30:18 järgi omane nii Jumalale kui inimestele: „Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad.“ Vahel on ootuse sisuks ka meie kasvamine või õppetunnid. Sellele osutab Paulus oma kirjas roomlastele 5:3–4: „Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse.“ Pauluse sõnul ei jäta see lootus meid häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi.
Ometi kaldub inimlik ootus sageli lootma sootuks midagi muud kui seda, mida Jumal on lubanud. Juudid ootasid Jeesuse asemel vabastajat ja valitsejat. Vabastajat ja valitsejat nägid Kristuses viimaks hoopis teised rahvad. On ju sedagi, et suured inimlikud ootused on täitumisel toonud kaasa vägivalda ja õnnetust nii ootajaile endile kui teistele. Ma siiski ei ütleks, et ootused ise on kurjad, või et me peaksime loobuma oma ootustest ja lootustest. Iga inimlik ootus ja selle täitumine ei tee kurja, kui seda väärindavad usk, lootus ja armastus, millele eelnevalt osutas ka Paulus.
Meie ootuse põhiküsimuseks saab paratamatult õnn ja õndsus. Ka Juhan Liiv küsib oma luuletuses „Tulevik“: „Kuid kas ta see, mis mina ootan? / Kas õnn, kas minu õnn ta sees?“ Kas Jumala ootuseta saame üldse oma õnne kogeda ja hoida? Nii saabki põhiküsimuseks, kuidas oma ootustesse kaasata Jumala ootus ja kuidas mitte selles ootuses väsida. Siin pakuvad kinnitust meile prohvet Jesaja sõnad (Js 40:29–31): „Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.“ Ja (Js 43:2): „Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind.“ Issand on lähedal! Kinnitagu see ootus meiegi õnne. Aamen.
Laanepere,Taavi

 

 

 

 

Taavi Laanepere,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)