Õnne leidmisest ja hoidmisest

Mis üldse on õnn? Usun, et sellele küsimusele oskavad vastata vaid õnnelikud inimesed või need, kes on end vähemalt kordki õnnelikuna tundnud.
Õnn on subjektiivne kogemus. Õnnelikud on need, kes tunnevad, et nad on õnnelikud, nagu näiteks Vana Testamendi laulik, kui ta ütleb, et õnn on Jumalale ligi olemises. Kui laulikult võtta osadus Jumalaga, poleks ta enam õnnelik.

Enese aktsepteerimine
Psühholoogias on õnne mõiste seotud rahulolu mõistega – õnnelikud on need, kes on rahul. Teame, et oskus olla rahul on suur kunst. Me oleme sageli rahulolematud, nuriseme, kaebame, teeme etteheiteid, järelikult pole me siis ka õnnelikud.
On levinud väljend, et iga inimene on oma õnne sepp. Öeldakse ka, et keegi on oma õnne leidnud, teine jälle muudkui otsib, aga ei leia seda kusagilt. Mida me siis õieti otsime, kas teame, kuhu läheme, mille poole üldse püüdleme? Psühholoogilised uurimused on näidanud, et õnn on mitmetahuline nähtus. See puudutab suhteid iseendaga, teistega ja igavikuga.
Õnnelik olemise eeldus on enese aktsepteerimine. See tähendab võimet võtta ennast sellisena, nagu olen. Endasse suhtumise teljeks on enesehinnang, mille üheks põhiliseks tunnusjooneks on adekvaatsus ehk tegelikkusele vastavus. Mitteadekvaatne enesehinnang on kas liiga kõrge või madal. Kummalgi juhul ei tunneta ega mõista inimene ennast õigesti.
Enese vastuvõetavaks tunnistamine ei tähenda enesega rahulolu ja oma puudustega leppimist, vaid see tähendab enda tõest hindamist. Seega on õnnetunne midagi realistlikku. Ka karm tõde võib õnnelikuks teha.

Hea sõna väärtus
Õnneks vajame positiivseid suhteid teistega, see on oluline nii ametialases kui isiklikus läbikäimises. Raske on olla õnnelik üksinda või teiste kiuste, mis kahjuks ei õnnestu, sest vaid toetavad ja mõistvad suhted sillutavad teed õnnele.
On inimlik oodata, et keegi tuleks meie juurde, mõistaks ja oleks toeks. Tegelikult on veel üks võimalus – minna ise kellegi juurde. Jõulude ajal, kui me meenutame, kuidas Jumal tuli oma Pojas meie juurde, on seda hea teha. Rasketel aegadel on toetav sõna erilise väärtusega.
Õnneks vajame autonoomiat, s.o sõltumatust ja vabadust langetada ise oma otsuseid. Orjal ja sõltlasel on raske olla õnnelik, sest nad pole vabad. Uus Testament meenutab meile, et Kristus on meid vabaduseks kutsunud. Saan sellest aru kui sisemisest vabadusest teha tõepõhiseid otsuseid, mitte elada illusioonides, soov­unelmates ja mugandumises. Üksnes vaba suudab otsustada selle kasuks, mis on õige, mitte selle kasuks, mis meeldib.

Õnne kurss on isiklik
Olla õnnelik tähendab juhtida oma keskkonda. Seda nii sõna füüsilises, sotsiaalses kui ka vaimses tähenduses. Oleme kohanud inimesi, kes on oma keskkonna saadused, kes ei usu, et nendest midagi oleneb, ega oska või suuda ise otsustada. Nad elavad teiste loodud ja pakutud elu ning pole võimelised tundma õnne. Sellised inimesed on otsekui kivid, mis vette kukkudes ei tekita lainetust. Tuultest aetuna on raske olla õnnelik. Õnne kurss on alati isiklik ja kindlakäeline.
Õnnelike inimeste elul on eesmärk. See pole lihtsalt silt või sõna, mida pillutakse, vaid läbi tunnetatud, emotsionaalselt kogetud ja mõistusega taibatud siht. See on osa meist, ent asub samas meist väljaspool, seal, kuhu sirutume ja tahame jõuda. Me oleme need, milline on meie eesmärk. Selle poole liikudes kasvame ja areneme ise pidevalt.

Läbi suhete ja hoidmise
On imetabane, et õnnelikud inimesed on arenemisvõimelised. Pidev arenemine on muide ka küpsete isiksuste üks tunnuseid. Areng tähendab avatust uutele kogemustele ning võimet eristada olulist ebaolulisest ja õppida erinevatest sündmustest, ka kannatusest. Inimene, kes ei õpi, arene ega kasva, kaotab võimaluse olla õnnelik.
Seega on õnn väga tegelik ning me teeme vea, otsides midagi abstraktset, müstilist, sealpoolset, saladuslikku. Mida vanemaks ma saan, seda enam õpin mõistma, et reaalsustunne on suur väärtus. On lihtne hõljuda millegi ebamäärase otsinguis ja maha magada oma tegelik õnn – see, mis tuleb siis, kui saame ennast õigesti hinnata, kui hoiame oma elus olulisi inimesi, ei jookse kaasa masside meeleoluga ning teeme selgeks, kes me oleme ja kuhu läheme.
Õnn tuleb vastutuse ja tegelikkuse kaudu, see pole midagi garanteeritut ega kerglast. Õnne nimel peab vaeva nägema ja teda tuleb hoida. Selleks aga peame hoidma oma suhteid iseendaga, ligimese ja Jumalaga.
Jõulud on ilus aeg endasse, enda ümber ja üles vaatamiseks.

Tõnu Lehtsaar,
religiooni­psühholoog