Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

On valminud lutsi maarahva aabits

13.01.2021 | | Rubriik: Kultuurielu
Lutsi maarahva aabitsa koostanud Uldis Balodis 2019. aasta detsembrikuus Latgales Lutsimaal Greeki külas, kus elasid kunagi lutsi eestlased (lutsi maarahvas).2 x erakogu.

Lätimaal Ludza linnas esitleti möödunud aastal 26. septembril Euroopa keeltepäeva raames Uldis Balodise koostatud lutsi maarahva aabitsat.

Ameerikas elav läti päritolu filoloog Uldis Balodis tegeleb kaduvate ja kadunud keeltega. Ta on uurinud Arizona ja California põliselanikest indiaanlaste keeli, 2016. aastal ilmus talt California ülikooli lingvistikasarjas 682-leheküljeline doktoriväitekiri yuki-indiaanlaste keelest „Yuki Grammar With Sketches of Huchnom and Coast Yuki“. California osariigi põhjaosas osati veel XX sajandi 80-ndatel aastatel yuki keeles rääkida.

Põlised eestlased Läti pinnal

Balodis on loonud lutsi-teemalise veebilehe www.lutsimaa, kus kõlavad sõnad: „Võib tunduda veider mõelda Ludza ümbruse alast, mis asub Kagu-Lätis, kui paigast, millel on Eestiga igivanad sidemed – Eesti asub sealt mitmetunnise sõidu kaugusel ning ükski keel, mida sinnapoole reisides kuulda võib, ei ole eesti keel. Kuid tõesti, vähemalt paari viimase sajandi jooksul olid Ludza ümbruse alad koduks eesti soost inimestele, kes kõnelesid oma erilist lõunaeesti keele murrakut. 19. sajandi lõpus oli seal piirkonnas veel ligikaudu viiskümmend küla, kus võis seda kõnepruuki kuulda. Sajandite jooksul lõimus selle rahvakillu etniline eneseteadvus järjest enam naaberrahvaste, st lätlaste ja latgalite omaga.“

Uldis Balodis: „Kasvasin ebatavalistes oludes – olin Arizona osariigi pealinnas Phoenixis üks väheseid läti keele oskajaid. Mu huvi kaduvate väikekeelte vastu sündis teadvustusest, mida tähendab elada ja oma emakeelt hoida keskkonnas, kus pea keegi teine selles keeles ei räägi. Õppisin mitu aastat liivi keelt, lutsi eestlastest huvitusin aastaid tagasi, kui avastasin eesti keelt õppides, et mu endagi suguvõsas on ehk lutsi eestlasi. 

Mu vanaisa Juris (läti kunstnik Juris Soikans, 1920–1995) pidas oma perekonnanime soomeugri päritolu olevaks, ise oletan, et see tulenes ta perekonnanime ja ühe järve soomekeelse nime sarnasusest. Latgalest pärit keeleteadlase prof Leonards Latkovskise (1905–1991) lutsi perekonnanimede uurimuses kuulub Soikans samuti soomeugri juurtega perekonnanimede sekka.

Mu Soikansi suguvõsa on lutsidega kindlasti ka abielusidemetega seotud – vanaisa Jurise nõbu lesk on pärit ühest lutside külast, ka ise lutsi päritolu (neiupõlvenimi oli lutsidele omane perekonnanimi Buls), kohtusin temaga 2014. a. Alates 2013. aastast tegelesin lutside praeguse olukorra dokumenteerimisega, ühtaegu koostasin lutsi aabitsat, et lutside järeltulijad võiksid kasvõi pisutki isade-emade keelest aimu saada ning lätikeelsed huvilised teadvustada endile üsnagi tundmatu kogukonna olemasolu.“

Jätkab sarnaste trükiste rida

Nüüd on Uldis Balodise suur töö – magnum opus – saanud kaante vahele. Raamatu illustraator on Zane Ernštreite. Raamatu ilmumisele aitasid kaasa Inta Kušnere Ludza raamatukogust, Ludza kihelkonna omavalitsus, Läti Ülikooli Liivi instituut, sealhulgas Valts Ern­št­reits, Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor akadeemik Karl Pajusalu, filoloogiadoktor Anna Stafecka Läti Keele Instituudist. Uldis Balodise koostatud lutsi maarahva aabitsa valmimine sai võimalikuks tänu Läti Kultuurkapitalile ja Soome Kone fondile.  

Uldis Balodise lutsi aabits jätkab mitmete juba ilmunud maakohapõhiste murdekeelte sarnaste trükiste rida: 1998. a Sulev Iva, Kauksi Ülle ja Marju Kõivupuu võru aabits „ABC-kiräoppus“; 2009. a Külli Laose, Reene Leasi ja Evi Vesiku „Kihnu aabets“; 2011. a Aare Hõrna, Kauksi Ülle, Terje Lillmaa, Nele Reimani ja Evar Riitsaare setu aabits; 2015. a Eevi Treiali ja Mari Niitra Kodavere murraku aabits (Kodavere uavits); Heinike Heinsoo vadja keele lugemik „Vadja sõnakoguja“; 2016. a Kristi Ilvese ja Alli Laande „Mulgi aabits“; Järvi Lipasti hiiu aabits „Hiiu keele raamand“. Viimasena „Sörulase aabits“.

Uldis Balodise lutsi aabitsa (Ludzi kiele lementar) pealkiri lähtub asjaolust, et Latgales kasutati aabitsa asemel tihtipeale vastet „lementar“, mis on ka mõistetav, pidades silmas poola, leedu ja valgevene keele mõjusid (poola k elementarz, leedu k elementorius, valgevene k лементар). Uldis Balodis jätkab Oskar Kallase, Paolo­priit Voolaise, August Sanga, Paul Ariste, Valter Niiluse, Richard Viidalepa, samuti Eesti Keele Instituudi murdeuurijate Aili Univere, Salme Tanningu, Salme Nigoli, Hella Keemi jt lutsi uuringuid. 

Räägime lutsi keelt!

Oskar Kallas tegi 1893. a teatavasti ulatusliku reisi lutside juurde. Uldis Balodis on oma uuringute raames käinud läbi kõik kunagised Kallasegi külastatud lutsi külad (Oskar Kallasel oli neid 53). Muidugi pole ühtegi lutsi keele oskajat enam elavate kirjas, lutside järeltulijad mõistavad ehk üksikuid sõnu, mõni oskab veel lutsi keeli teretada. 

Balodis ei loodagi, et lutside järeltulijad võiksid lutsi keele XXI sajandil jälle igapäevakasutusse võtta, ent ometi oleks kurb, kui see kogukond jäljetult hääbuks. Lutsi aabitsa eesmärk on seda pöördumatut saatuse kulgu veidigi aeglustada. 

Lutsi eestlasi võiks võrrelda tänapäeva liivlastega – nendegi igapäevakeel on läti keel ning liivikeelse uue põlvkonna sünniks ei paista mingeid eeldusi. Lutsi aabitsat koostades on ikkagi pisuke lootus, et see turgutab lutside järeltulijate eneseteadvust. Balodis on lutsi aabitsa koostamiseks loonud uue lutsi keele kirjaviisi, mis tugineb läti ja latgali keele ortograafilistele põhimõtetele.

Balodise lutsi aabitsa eelkäija võinuks õigupoolest juba enne Teist maailmasõda ilmuda. Paolopriit Voolaine (1899–1985), keda Oskar Kallas tituleeris lutsi rahva apostliks ning kelle läti võimud XX sajandi kolmekümnendate aastate lõpupoole lutsi rahvast turgutava hõimutegevuse pärast riigist välja saatsid, oli 1939. a koostamas omaenda lutsi lugemikku „Kõnelam maavärki!“ (selle väljaandjaks pidi olema Välis-Eesti Ühing).

Voolaisel oli vastav kogemus olemas, sest ta oli osalenud setu lugemiku koostamisel („Seto lugõmik“, esimene osa 1923; teine osa pealkirjaga „Kodotulõ“ – 1925). Kummatigi jäi 1940. aastal kõik soiku. 

Uldis Balodis: „Nüüd võib öelda, et pea kaheksakümmend aastat hiljem olen lutsi lugemiku valmis kirjutanud! Loodan, et varsti võidakse üksteist kõnetada sõnadega „Kynelgeq mākīļt!““ (Räägime lutsi keelt!)

Hannes Korjus

Pildigalerii:

Uldis Balodise koostatud lutsi aabits. Anno 2020.

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)