Esileht » Arvamused » Arvamus »

On väärt või ei ole väärt?

08.10.2014 | | Rubriik: Arvamus

Ühes legendis küsib Peetrus vanalt naiselt, kes ta on. Naine vastab: «Ma olen külavanema abikaasa, suure pere ema.» Peetrus lausub seepeale: «Ma ei küsinud su pere kohta!» Naine seletab edasi: «Ma olen pärit heast suguvõsast, mu ema oli …» Peetrus katkestab taas: «Ma ei küsinud su maise päritolu kohta!» Naine mõtleb ja vastab: «Ma olen terve elu kandnud kaevust vett ja aidanud …» Peetrus seletab: «Ma ei küsinud, mis tööd sa maa peal tegid või kui lugupeetud inimeste hulgas olid, ma küsisin, kes sa oled. Mine maa peale tagasi ja mõtle järele, enne taevariiki ei pääse!»
Mis teeb meid väärtuslikuks Jumala ees ja inimeste silmis? Maises elus pälvitakse hea hariduse, vilumuste, maine ja päritoluga inimeste lugupidamine ja toetus. Kas Jumala ees ja vaimulikus töös ei ole nendel väärtustel tähtsust? Mille järgi peaks väärtustama kirikutöö tegijaid, näiteks kirikumuusikuid?
Jeesus ütleb mäejutluses: «Mitte igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: «Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?» Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest!» (Mt 7:21–23)
Vahel teeme enda arvates head ja oleme kvalifitseeritud töötajad ka teiste silmis, kuid tavaliselt me ei saa teada, kas meie töö kandis head vilja. Me teeme häid plaane ja meie sooritused võivadki olla suurepärased inimlike mõõdupuude järgi, kuid me ei pruugi teada saada, kuidas mõni kõne, vestlus, laul, kooriproov või kontsert inimeste vaimulikku elu ja arengut mõjutas.
Meil pole alust väita, et hea koolituseta või vähem tunnustatud kirikutöötegija ei saa kanda jumalariigis head vilja. Pole kindel, kas haritud ja hinnatud või sobiva päritoluga töötegija on igal juhul sobiv tööriist Jumala käes. Ebaõnnestumised ei pea ju tähendama ebaõnne ja edenemine ei pruugi olla õnnistus, samas võib see ka nii olla.
Septembris 1956 kirjutas Hugo Lepnurm pöördumises koorijuhtidele: «On oht, et hindame üle kõike inimlikult õpitavat ja et me heade andide taga ei näe selgesti enam nende andjat. Meie praeguse olukorra suur kasu ja Jumala arm on selles, et meil on puudus kõigest välisest: töövõimalustest, ajast, õppematerjalist, ruumidest ja paljust muust. See sunnib meid sirutama otse ülespoole ja tahab viia isiklikule tunnetusele igaüht, et Kristuses on varjatud kõik tarkuse ja tunnetuse varandused.»
Praegu on suurem oht ülehinnata inimlikult õpitavat, sest kirikutööks on palju võimalusi, õppematerjali ja -asutusi jne. On eriti oluline palvetada mistahes olukorras end Püha Vaimu juhtimise alla, säilitades armastavat meelt kõigi vastu. Nii hakkab lahenema küsimus, mil viisil peaks kedagi väärtustama.
Taevariiki pärivad Jumala lapsed on väärtuslikud töötegijad jumalariigi tööpõllul. Jumala ja vahel inimestegi silmis.
HumalAnna

 

 

 
 

Anna Humal,
organist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)