Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

On aeg teha õigeid otsuseid

10.04.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Hea lugeja! Peagi on käes kirikuaasta kõige olulisem nädal. Kirikuaasta sündmustega koos elamine nõuab meilt nii teadmisi kui usku. Nii kiriku- kui ka ühiskonnaelu võib kõikuda äärmusest äärmusse. Professor Evald Saag õpetas meile: poisid, kui vanker on läinud ühte kraavi, siis ärge tõmmake seda nii suure hooga, et ta läheb teise kraavi.
Kirik õpetab meid nägema aega ja hetkede erakordsust. Selle nädala evangeelium (Jh 11:47–53) on meile õpetuseks sellest, kuidas poliitiliste mängudega saadakse tulemus ning rahvas on valmis unustama oma varasemad hoiakud ja minema kaasa propagandaga.
Küllap oleme kõik imestanud, kuidas palmipuudepüha tervitus „Kristus on Kuningas“ asendus mõne päeva jooksul hüüetega „Poo risti! Meil ei ole kuningat, vaid keiser“. Elu ei ole paari tuhande aastaga muutunud. See, mida täna näeme, on kaunis sarnane toonasega. Olukord oli Jeruusalemmas muutunud nii kriitiliseks, et otsustati kokku kutsuda Suurkohus. Suurkohtus oli kaks suurt parteid – variserid ja saduserid, kes tavaliselt olid eri arvamusel. Suurkohtule tegi hirmu, et nemad ei kontrollinud enam olukorda. Ilmselt oli Suurkohtus toimunud tõsine poliitiline vaidlus kahe partei vahel. Kaifas pidi tõstma häält ja panema oma sõna maksma. Kergeid lahendusi ei olnud, nüüd tuli teha põhimõtteline otsus!
Kui suur võib olla viha, julmus, mõistmatus ja halastamatus, et otsustada Jeesus surma mõista? Täna me tajume viha ja ühiskonna lõhestamist meie armsal Eestimaal. Vabariigi president Kersti Kaljulaid ütles XIV riigikogu esimesel istungil: „Aga meil siiski on väärtuste kriis. Põhiseaduses kirjeldatud vabadusi ja väärtusi, aga ka nende vabaduste ja väärtuste kaitsjaid rünnatakse erinevatel ettekäänetel. Rünnatakse nii neid, kes töö tõttu seisavad väärtuste ja vabaduste kaitsel. Naeruvääristatakse neidki, kes kodanikuna sõna võtavad, et hoida me vabadusi ja väärtusi. Sekka narritakse ja naeruvääristatakse neidki, kes tunnevad, et senised suundumused nende vajadustele ei vasta ja on seepärast skeptilised ka vabaduste ja väärtuste endi suhtes. Kui me sellel laseme süveneda, on peagi kriisis ka meie demokraatia. Aga siis on juba hilja. Mida teha?“
Ma jagan presidendi muret. Võimu haaramine mistahes hinnaga ei saa olla aktsepteeritav. Jeruusalemmas just selline asjade käik juhtus. Vähemus suutis rahva kaasa tõmmata. Jeesus oli muutunud tülikaks, ta ei allunud ei hirmutamisele ega meelitamisele ja temast tuli lahti saada. Nõnda oli see siis ja küllap oleks ka praegu. Ei ole ka tänapäeval teatud survegrupile vastuvõetavad need, kes jäävad ausaks ja hoolivaks.
Jeesus oli just selline, tegi hingamispäeval imesid, äratas üles Laatsaruse surnust. Kas see sai jääda juhtidele tähelepanuta? Kindlasti mitte. Imede üle imestamine ei kuulunud Suurkohtu liikmete agendasse. Kõigele peab olema seletus, keegi ei saa teha head armastuse pärast. Suurkohus tundis hirmu: mis siis, kui rahvas hakkabki armastusse uskuma!?
Ministriportfellid juba paistavad, veel pisut ja aeg on asuda tööle. Suurkohus loobus küll Kristusest, aga täitus kardetu – Rooma riik võttis pühapaiga ja rahvas pillutati maailma laiali. See, kes hirmu sisendab, jääb selle vangiks, mida kardetakse. Kurjuse üks tõhusamaid relvi on olnud külvata hirmu ja vihkamist. Igal ajastul on see nii. Meie ajalugu on seda kinnitanud.
Tuhandeid ausaid, töökaid, isamaaliste aadetega inimesi küüditati oma rahva kaasabil kui vaenlasi. Ka nüüd kõlab üleskutse: kellele ei meeldi – mingu minema! Kurjuse loogika on küll vastuolus terve mõistusega, aga see töötab. Kaifas ütles ametis oleva ülem­preestrina: „On parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub!“ Johannes annab seletuse, et „seda ei öelnud Kaifas iseenesest, vaid prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest“. Jumala plaan teostub Kaifase egoismi kaudu, aga ta ise ei pääse vastutusest. Kas pole see omamoodi iroonia – kurjus ei suuda muud kui viia ellu Jumala õndsuse plaani. Jumal muudab kurjuseteod päästetegudeks! Poliitiliselt mõeldud otsus sai ka vaimulikuks otsuseks.
Õndsad on need, kes ennast seovad Jumalaga ja annavad ennast tema kätesse õiguse tööriistadeks. Johannese jutustatud lugu räägib meile inimese rikutusest, sellest, kui sügavale võib langeda. Ta kõneleb ka Jumala tegudest ning Jumala otsuste kõrgusest ja suurusest, mis saavad kord kõigile nähtavaks. Paastuaeg, mis algas tuhkapäevaga, on nüüd jõudmas viimasesse nädalasse. Paastuaeg on olnud aeg vaimseks süvenemiseks ja meeleparanduseks. Soovin tarkust ja armastust teha õiged otsused.
Salumäe,Tiit

 

 

 

 
Tiit Salumäe,
piiskop

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)