Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Omapäi globaalselt mõtlev Jüri Allik

16.02.2005 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Jüri Allik (55) on Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor, psühholoogiaosakonna juhataja ja Eesti Teadusfondi Nõukogu esimees. Ta on kahtlemata üks maailmas enamtsiteeritud Eesti teadusemehi ning osaleb mitme olulise rahvusvahelise psühholoogia-alase ajakirja toimetamises.
Koos Robert McCrae’ga on ta toimetanud ja andnud välja kogumiku «Isiksuse viiefaktoriline mudel läbi kultuuride» (The Five-Factor Model of Personality across Cultures), mis ilmus 2002. aastal kirjastuse Kluwer-Plenum väljaandes.
Jüri Allik on esitatud Eesti teaduspreemia kandidaadiks sotsiaalteadustes eksperimentaal-, sotsiaal- ja isiksusepsühholoogia-alaste uurimistööde eest.
Teadusetegemist võib kahtlemata eluviisiks pidada. See eluviis saab tavaliselt alguse mõnest huvitavast ideest, mõttest, võib-olla ka eeskujust. Kuidas on kulgenud teie tee teaduse juurde?
Teaduse juurde jõudsin kunsti kaudu: mingil hetkel sai joonistamisest ja maalimisest, mida noorpõlves harrastasin, piir täis, kuna hakkas vaevama mõte, kas kunsti arengus on üldse mingi loogika ja miks inimesed mõnda asja ilusaks ja mõnda teist inetuks peavad.
Umbes 16aastaselt oli mul täiesti selge, et tahan saada teadlaseks, ja amet, mis seda kõige paremini võimaldab, on ülikooli professori oma. Psühholoogia valisin aga mitte enda suurest tarkusest, vaid seepärast, et see tundus olevat vähem politiseeritud kui filosoofia või kunstiajalugu. Intellektuaalselt on mind mõjutanud ja mulle eeskujuks olnud paljud inimesed.
Kõige rohkem ja sügavamalt minu kooliaegne pinginaaber ja kogu eluks parim sõber Andrus Park, kellega koos rajasime endale teed teaduse maailma. Kuid on olnud ka teisi eeskujusid. Näiteks kindlasti arheoloog Tanel Moora, kes võttis mind koolipõlves kaasa ekspeditsioonidele ja väljakaevamistele. Viis, kuidas ta mõtles ja loogiliselt asjade üle arutles, jättis mulle väga sügava jälje.
Psühholoogina on mul suur õnn olnud koostööd teha Ehtibar Dzhafaroviga, kes on praegu Purdue Ülikoolis psühholoogiaprofessor. Ta on üks kõige geniaalsemaid inimesi, kellega on mul võimalus olnud kokku puutuda ja koostööd teha.
Üsna palju on minu hoiakuid ja suhtumisi kujundanud Endel Tulving, kelle tarkust ja läbinägelikkust olen alati imetlenud. Viimasel paaril aastal olen ma tihedat koostööd teinud USA Rahvuslikust Tervishoiu Instituudist Robert McCrae’ga, kes on hetkel maailma üks kõige tsiteeritumaid psühholooge ja tänapäeva kõige mõjukama isiksuseteooria looja. Ta on originaalne mõtleja ja tema oskus tungida asjade olemusse on matkimisväärne.
Te olete oma töödega püüdnud muu hulgas anda mõista, et psühholoogia on oma uuringutulemustega samavõrra arvestatav distsipliin kui loodusteadused. On see selgitustöö raskelt läinud?
Selgitada, et psühholoogia on oma loomuselt loodusteadustele sarnane valdkond, pole kuigi lihtne. Osalt on süüdi psühholoogid ise, kelle saavutused viimase poole sajandi jooksul võinuks olla palju veenvamad.
Samuti on psühholoogide ja laiema publiku seas üsna levinud arvamus inimhinge kordumatusest, mida tavalise loogika ja loodusteadustelt laenatud võtetega pole võimalik lahti muukida.
Üks teie uurimisvaldkondadest viimasel ajal on isiksusepsühholoogia. Kes on isiksus? Kuidas teda määratleda?
Vaistlikult teab iga terve mõistusega inimene, mis asi on isiksus. Selleks, et elus toime tulla hindame me kõik seda, kuidas meid ümbritsevad inimesed erinevates olukordades käituvad. Kui me näiteks teame, et inimesel on kalduvus kõike dramatiseerida, siis mõtleme, kas tasub talle igast häirivast uudisest teada anda. Või kui teame, et mõni meie tuttav on loomult vaenulik, siis vaevalt läheme tema käest abi paluma.
See näitab, et igapäevases käitumises oskame mingil määral ette ennustada, kuidas keegi inimene mõtleb, tunneb või reageerib erinevates olukordades. Inimese üldist kalduvust teatud kindlal viisil käitumiseks nimetataksegi isiksuseks. Näiteks üheks isiksuslikuks seadumuseks on üldine suhtumine teistesse inimestesse, mis võib varieeruda sõbralikkusest ja usaldatavusest kahtlustuste ja vaenulikkuseni.
Paistab, et olete oma töödes jätkuvalt seda meelt, et inimese toimetulekul ei ole kuigipalju määravaks teda ümbritsev keskkond. Ühelt poolt on taoline tõdemus rõõmustav, teisalt on meid ümbritsev keskkond globaalses mõttes üsna inimvaenulik paik. Kellel on kergem püsima jääda?
Isiksusepsühholoogia suureks saavutuseks on igapäeva keele ebatäpsusest jagusaamine. Sarnaselt tavakeelele nimetatakse mõnikord ka teaduses täiesti erinevaid asju ühe sõnaga. Parim näide on siin mälu mõiste. Enne Endel Tulvingu töid arvasid kõik, et inimesel on vaid üks mälu. Kuid lähemal vaatlusel selgus, on inimesel mitu erinevat mälusüsteemi, näiteks semantiline ja autobiograafiline (episoodiline).
Sellise eristuse vastu tõrgub tavateadvus ja alles ajukahjustusega patsiendi leidmine, kes ei mäletanud ühtegi episoodi isiklikust elust, kuid muus osas oli igati arukas ja suutis näiteks rahuldaval tasemel mängida malet, veenis, et inimesel on mitu erinevat mälu. Sama juhtus isiksuse mõistega, mis osutus mitme eripalgelise nähtuse koondnimetuseks.
Tänaseks on aga üsna selge, et tuleb eristada üldisi isiksuse seadumusi konkreetsetest hoiakutest, harjumustest ja kommetest. See, kas kellelegi meeldib Kaur Kender või John Coetzee on suuremal määral iga inimese isikliku eluloo küsimus: milline oli tema lastetuba, milliseid raamatuid ta harjus lugema, kes olid ta sõbrad jne. Seevastu see, kas inimene jääb kriitilistes ja pingelistes olukordades rahulikuks või kaotab pea, sõltub palju suuremal määral inimese loomupärastest kalduvustest, mida kogemus suudab vaid vaevaliselt muuta.
Selliseid üldisi isiksuse seadumusi ei ole väga palju ja tõenäoselt ei ületa nende arv viit. Ainult sellised kõige üldisemad seadumused teatud kindlal viisil mõelda, tunda ja reageerida on suhteliselt immuunsed ümbritseva keskkonna mõju suhtes. Enamusel konkreetsetel juhtudel on inimese vaba valik, kas ta veedab puhkuse tugitoolis televiisorit vaadates või läheb sõpradega süstamatkale. Geenide osa sellistes valikutes on tagasihoidlik, ümbrusel ning eelneval kogemusel on palju suurem kaal.
Lugedes sotsiaalteadlaste artikleid võõrkeelsetes väljaannetes, jääb silma, et Eestist on saanud üks juhtum, case, mille võrdlustulemused ei ole sageli kuigi hingekosutavad – me oleme kurvameelsed, võõrakartlikud ega oska toimetada osalusdemokraatia tingimustes kuigi arukalt.
Tegelikult on see Eesti sotsiaalteadlastele suur tunnustus, et üldse kõneldakse «Eesti juhtumist». See on märk sellest, et Eestit ja siin valitsevat olukorda on uuritud, tulemused on fikseeritud ja kättesaadavaks tehtud muule maailmale. Õnneks oleme enamuses asjades päris normaalsed ega erine millegi silmatorkavaga ülejäänud maailmast.
Paljudele on see läänes üllatuseks, kuna arvati, et pool sajandit kommunistlikku ajupesu on meid vaimselt sandistanud. Näiteks on kultuuridevaheliste erinevuste uurijate seas levinud arvamus, et eestlased on kollektivistlik rahvas. Isegi kui me seda algselt polnud, siis viiskümmend aastat sundkollektiviseerimist on meid sellisteks teinud, sõltumata sellest, et me ise peame ennast suurteks individualistideks.
See segadus näib nüüd lõpuks selginenud olevat tänu Anu Realo töödele, millest kokkuvõte ilmus ajakirjas Culture & Psychology 2003. aastal. Kui põhiliste isiksuse omaduste poolest ei erine eestlased muudest Euroopa rahvastest, siis oma väärtushoiakute poolest küll.
Kuid ka siin me ei ole unikaalsed, vaid pigem jagame endiste kommunistlike maade ühist saatust. Tõepoolest, marksistlik utoopia suutis poole sajandiga hävitada usu kõrgemasse autoriteeti. Eesti koos teiste endiste Nõukogude bloki maadega on üks kõige ilmalikumaid ja ratsionaalsemaid ühiskondi, vähemalt inimeste üldiste väärtuste poolest.
Samal ajal peab eesti inimene endiselt võitlust ellujäämise eest ja on kahtlustav kõige suhtes, mis võib ohustada tema turvalisust ja ainelist olukorda.
Seepärast kardab eestlane kõike, mis on võõras alates nahavärvist kuni seksuaalvähemusteni. Läheb veel aastaid, enne kui eesti inimene sellest hirmust üle saab ja hakkab mõtlema sellele, kuidas ennast ja oma võimeid kõige paremal viisil avada ja oma elu huvitavalt elada.
Milline on teie poolt viimati kummutatud hüpotees ning millistele uutele ideedele see on viinud?
Viimasel paaril aastal olen kõige rohkem uurinud kultuuridevahelisi erinevusi. Varem oli isiksuse kultuurilisi erinevusi peaaegu võimatu uurida, kuna puudusid andmed. Uurijate jõud käis üle vaid paarist maast ja kultuurist. Kuid tänu koostöö paranemisele on praeguseks olemas juba võrreldavaid andmeid 50–60 eri maa kohta.
Need uuringud on kummutanud laialt levinud arvamuse, et isiksuse erinevused maade vahel on väga suured. Tavad ja kombed võivad olla erinevad, kuid põhiliste isiksuse seadumuste osas on inimkond väga ühtlik.
Igal pool on nii, et kui inimene kaldub hirmu tundma, siis on ta samaaegselt vaenulik teiste inimeste suhtes. Kuigi võivad olla üksikud kõrvalekalded, on üldine reegel, et jutukad inimesed on oma loomult pigem rõõmsa- kui kurvameelsed. Ühte moodi on see Filipiinidel, Islandil või Koreas.
Kahe kultuuri omavaheline erinevus moodustab vaid väikese osa nendest erinevustest, mis saavad olla kahe inimese vahel, kes kõnelevad ühte keelt, omavad sama riigi passi ja on üles kasvanud samas kultuuris. Kuigi kultuuridevaheliste erinevuste kindlakstegemine on nende väiksuse tõttu üsna keeruline ülesanne, õnnestus meil koos Robert McCrae’ga näidata, et isiksuse joonte geograafiline jaotus omab korrapärast mustrit.
Esiteks on naabrid reeglina isiksuse omaduste poolest sarnasemad kui teineteisest kaugel või erinevat ajalugu omanud maad ja rahvad. Kui vaadata maailma tervikuna, siis isiksuse omaduste poolest vastanduvad Euroopa-Ameerika ja Aafrika-Aasia maad.
Enne meie töö ilmumist 2004. aastal ajakirjas Journal of Cross-Cultural Psychology ei olnud kellelgi õiget oletust selle kohta, et isiksuse omadustel võiks olla korrapärane geograafiline muster. Nüüd jääb välja selgitada, kas need erinevused on põhjustatud kliimast, kultuurist, geenidest või nende tegurite teatud kombinatsioonist.
Mari Paenurm

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)