Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Omakultuuri hoidjad väljaspool Eesti riiki

02.01.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Väliseestlaste hooliv suhtumine oma kultuuripärandi säilitamisse on ka tänapäeva Eesti rikkus. Eesti keele õppe hoidmine ja toetamine ning seltsielu tagamine moodustabki põhjuse, miks vere järgi eestlane võiks tunda uhkust oma päritolu ja juurte üle.

Nii mõnigi harjulane või eestlane on tundnud kohmetust eheda võrukeelse jutu peale. See on erinevus, mis rikastab ning avardab mõtlema, et kõik pole ühtmoodi ega saagi õnneks ühesuguselt rääkida, mõelda ja kombeid tunda. Piisab vaid vaadata kaugemale Eesti piiridest, võõrastele maadele, et avastada, kui oluline on just omakeelse kultuuri hoidmine ning võimalus seda elusana säilitada.

Väljarände kohad
Isegi siis, kui aktiivses ajaloomälus puudub väliseestlastel tihe side meie jaoks nii põhjapaneva pärimusega Pätsi ajast või okupatsioonides ja laulvast revolutsioonist, on nende eesti killukeste panus seda ainulaadsem ning haruldasem. Pean silmas esmalt neid kogukondi, mis on tekkinud 19. sajandi keskpaigas alanud väljarändelainega. Võib ütelda, et 1850. aastal oli Eestimaal u 730 000 eestlast ja võõrsil elas u 30 000 rahvuskaaslast.
Rahvastiku kasv järgnevatel aastakümnetel oli märgatav ja aastaks 1890 võib kokku lugeda juba u 300 välisasundust, kuhu eestlasi siirdus. Aastaks 1917 oli Eestimaa rahvaarv ümmarguselt 1 160 000, ida pool oli eestlasi ca 200 000 ja läänes umbes 15 000. Suurim kogukond elas toona Peterburis ja selle ümbruses ning Kroonlinnas.
Välja rännati USAsse, Kanadasse, Ladina-Ameerikasse ning loomulikult Tsaari-Venemaa ida- ja lõunapiirkondadesse ja ka Türgi impeeriumi põhjapiiri suunas.
Teine suurem sundrände laine tuli seoses 1905. aasta pettumustega. Lõpuks polnud ka loodud Eesti riik teps mitte kõigile meelepärane paik, 1920ndatel ja sellele järgnenud kümnendil väljaränne jätkus. 1938. aastal oli eesti kogukondi lisaks veel Aafrikas ja juba keiserliku Hiina ajal tekkinud eestlaskond Hiina Vabariigis. Võiks kokku võtta, et iga suurema lainega on siit läinud ligikaudu 80 000 inimest ja praegune tendents pole meile üldsegi võõras.
Pärast II maailmasõda sunniti kodudest lahkuma umbes 80 000 eestlast, kes põgenesid läände, ja koos küüditamiste, vangistuste ja mobilisatsioonidega Punaarmeesse ning toona Venemaal ja Ukrainas elanutega lisandub veel ligikaudu 120 000 inimest.

Kultuurikihi tummisus
Jõuti pärale, riikide piirid ja nimetused muutusid, kuid loodi oma kodu ning maa- ja külaelu. Mõned külad on püsinud 160 aastat ja tekkinud on pärimused, kes kuskil talus elas, miks üks või teine nõlv ja oja, sepikoda ja veskikoht on just sellise nimega. Erinevalt paljudest meist, linnalastest, suudavad nemad oma esivanemaid mäletada ning majakohad ja hauad ette näidata. Mõelgem hetke, kas teame kõiki oma vanavanemate nimesid, tubasid või maju, kus mu vaarisa elas ja ehitas 1865. aastal.
Tekib küsimus, kelle kultuurikiht on tummisem ja tihedam. On huvitav märkida, et Kanada Alberta eestlaste enam kui sajandivanusest ajaloost tunnetavad praegu ligi 400 inimest, et nende alglood on peidetud sinna mullakamarasse.
Paar aastat tagasi Ülem-Suetuki küla kokkutulekul selgus, et see küla on andnud siia Eestisse ligi 150 inimest ning igal jaanipäeval tuleb seal kokku umbes 400 endist ja praegust külaelanikku.
Hoopis tõsisema iseloomuga oli taasiseseisvunud Eesti riigi jaoks sundrände küsimus Abhaasia sõja ajal, kui eestlaste külad jäid sõjategevuse piirkonda ja 1992. aasta oktoobris toodi lennukitega siia ühtaegu nii kodused, kuid samas teistmoodi eestlased. Paljud nendest on nüüdseks tagasi pöördunud ja taastavad oma kodusid. Nende kohanemine ei ole olnud kerge ja kui me ei oska oma eestlasigi vastu võtta, siis avanenud Euroopa tingimuses immigreerunutega suudame veel vähem hakkama saada.

Uued sihtkohad
Hoolivus oma nähtava ja tuntava mittemateriaalse kultuuripärandi hoidmisel on lisaks kultuuri ja kommete rikkusele ka tänapäeva Eesti rikkus. Eesti keele õppe hoidmine ja toetamine ning seltsielu tagamine koos kirikutraditsioonide ning laulu-tantsu ja käsitööga moodustabki põhjuse, miks vere järgi eestlane võiks tunda uhkust oma päritolu ja juurte üle. Siin on palju, mida ei saa kirjutada üles või mille kohta ei saa anda soovitusi, kuid see on äratuntav, kas me neist hoolime ja kas me mõistame aidata nende rikkust hoida.
Uus aeg on toonud ka uued väljarände sihtkohad. Kui 1970ndateks oli Lõuna-Aafrika Vabariigi eestlaskond suures osas mujale suundunud, on ka tänapäeval traditsiooniliste koondumiskohtade kõrvale tekkinud uue iseloomuga punktid.
Tuttavaim nendest on muidugi Soome ning Euroopa Liidu institutsioonidega seonduv, aga ka Inglismaa, Austraalia, Hispaania jne. Viimasel kümnendil ka kultuuriliselt erinevad India ja Shanghai ning isegi Dubai.
Tänapäeval võime ütelda et Eestimaal elab umbes 1 000 000 eestlast ja endises Nõukogude Liidus ligikaudu 45 000, seega jõuame samasugusesse olukorda, et ligikaudu 200 000 ja enam eestlast ei ela oma ajaloolisel kodumaal.
Pärand on ilus sõna, saaja saab pärandi kingiks koos kohustusega seda hoida. Edasi pärandades sõltub sellest, kuidas me seda hoidnud oleme, kas pärandit peetakse aardeks, mis toob rõõmu nii kandjale kui kõrvalseisjale. Siin on peidus kõige olulisem küsimus: kas me eestikeelse kirikuna suudame seda pärandit koos Eesti riigiga väärtustada ja kanda?
Kas need vaimulikud, arstid, geograafid, sõjaväelased, kes ei saanud poliitilistel põhjustel eestlasi teenida 19. sajandi keskpaiku Eesti- ega Liivimaal, kuid tegid seda Peipsi veerest Välis-Mongooliani, suudaksid seda teha tänapäeva ootavas maailmas?
Nii nagu Jumala riik on sõnades kirjeldamatu, on inimeseks olemise ja ka eestlaseks olemise rikkus siin Jumala loodud maailmas aare, mille puhul sõnad on vaid kahvatu vari sellest teadmisest, et just sinu kodupõld varjabki seda vara. Olgu siis su kodu katuseservad kinnitanud Sulevi küla mägine taevasina Abhaa­sias, Andresejärve sile pind Ülem-Sue­tukis, Petseri roostepruun telliskirik või kogudus Buenos Aireses ja São Paulos.
Arho Tuhkru

Toetame Ülem-Suetuki kiriku remonti
EELK Misjonikeskus on avanud korjanduse, et võiksime toetada eestlaste kiriku kordategemist Siberis. Annetusi saab teha misjonikeskuse arveldusarvetele Swedbankis 1120254269 ja SEBis 10602016015008; lisada märksõna SUETUKI.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)