Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Omaks võtta Jumala tahtmine

01.05.2002 | | Rubriik: Jutlus

(2Ms 32:7–14)
Viimasel ajal on mul olnud rõõmus võimalus kirikupalvetes Jumala ette kanda mitme inimese tänu kuuldud palvete eest. Võib-olla ei olegi tänupalvete ajendid olnud kes teab kui suured ja imelised, ometi on tänupalve ise kõnekas sündmus. See näitab inimese suhtumist Jumalasse ja palvesse.
Jumal, palve ja eestpalve kuuluvad loomulikuna inimese ellu. Rõõmustav on, et tänupalveid on soovinud noored koguduse liikmed. Neile on loomulik palvetada igapäevaste asjade eest. Samas on suure hulga inimeste elus varutud palve ja eestpalve jaoks ainult tilluke ja viimane hingesopp. Palvetatakse kõheldes ja Jumalalt ei oodata suurt midagi.
Täna näeme suurt eestpalvetajat Moosest Jumala ees. Piiblist loeme, et Mooses tõusis Siinaile Jumala käest Seadust vastu võtma. Rahvas aga tüdines teda tagasi oodates ja vahetas kirjeldamatu Jumala kuldvasika vastu välja. Rahvas hakkas teenima ühte Jumala paljudest omadustest – tema tugevust.
Jumal ütles seepeale Moosesele: Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas. Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada (2Ms 32:9–10).
Mooses aga palus Jumalat rahva eest: see on Jumala enda rahvas, mitte Moosese rahvas. Jumal ise oli selle rahva vägeva käega Egiptusest kõrbe juhtinud ja rahva hävitamine saaks jumalapilkeks egiptlaste suus.
Ja lõpuks oli Jumal ise Aabrahamile tõotanud, et kord saab temast suur rahvas, kes pärib Tõotatud maa. Mooses palub Jumalat selle rahva eest, kes tallegi on nurisemise ja kangekaelsusega valu teinud. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale(2Ms 32:12).
Palve ja eestpalve on alati kahekõne, kahe võrdse partneri vestlus. Mõlemal on oma soovid ja tulevikunägemused. Palvetatakse tavaliselt põlvili ja langetatud päi – allumise märgiks. Kuid praegu, ülestõusmisajal, on tavaks palvetada püsti – ma julgen Jumala ees seista. Julgen oma soovide ja palvetega astuda Jumala ette.
Samas jääb inimese ja Jumala suhe ebavõrdseks: pean omaks võtma Jumala tahtmise. Jumala ees võib küll julgelt seista, kuid Jumalat ei saa ükski inimene sundida – Mooseski mitte –, aga Jumalat saab anuda. Ning selles kahekõnes sünnib lahendus.
Jeesus ütleb: Teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute (Mt 6:8). Palve näitab seda, kas teame ja tajume oma kohta ning ülesannet elus.
Iga päev ütleme Issanda enda sõnadega: Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Luther seletab katekismuses nii: Jumala hea ja armuline tahtmine sünnib küll ilma meie palveta, aga me palume selles palves, et see sünniks ka meie juures.
Palvetades võtame Jumala tahtmise teadlikult omaks. Samas ei ole Jumal kuri ja paindumatu, oma tahte pealesuruja. Oma ületamatus suuruses ja ülevuses on ta ometi väga inimlik, sageli inimlikum kui inimesed ise. Piiblis on 37 korda kasutatud sõna, mis tähendab ümbermõtlemist, esialgsest kavatsusest loobumist. Ja 30 korda kasutatakse sõna Jumalaga seoses! Palvete ja tõotuste pärast on Jumal sageli meelt muutnud.
Jumal muudab meelt tänagi. Pühakiri räägib Jeesusest, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest (Rm 8:34). Tema on suurim eestpaluja, suurem veel kui Mooses. Tema on väärtuslikum kui tõotused, mis anti Aabrahamile, ta on nende tõotuste kehastus. Tema pärast ei saa Jumal meid maha jätta ega hävitada. Jeesuse elu hind on üle mõistuse kõrge, selle maksis Jumal meie eest, ja enda omade hülgamine saaks jumalapilkeks tänapäeva paganate suus. See teadmine annab meile julguse palvetada.
Keilas peame korrapäraselt noortejumalateenistusi, mille lõpus võtame üksteisel käest kinni ja oleme palveringis. Nii toetame üksteist, jagame üksteise rõõme ja muresid ning kanname need ühises palves Jumala ette ja usaldame tema vastust. See ongi see julgus, mis meil on Jumala Poja ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid (1Jh 5:14).
Aamen.
Joel Siim, Lääne-Harju praostkonna vikaarõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)