Esileht » Arvamused » Kolumn »

Oma rahvast, kodu ja isamaad hoides

23.02.2011 | | Rubriik: Kolumn, Nädala ringvaade

Külmkarmil veebruaripäeval enne vabariigi aastapäeva meenus Vormsi saar ja sealne ainulaadne kalmistu mitmesaja osaliselt maapõue vajunud ratasristiga. Aga selle mälestusväärse kalmistu kõrval on veel üks ajahambale ja ennekõike inimeste hävitustööle vastu pannud tähis – Vabadussõja monument. Eriliseks teeb selle asjaolu, et ta säilis puutumatuna kogu pika perioodi, mil iga hinna eest püüti mälust kustutada vaba Eesti olemasolu.
See tugev ausammas on püstitatud kahele Vabadussõjas langenud vormsilasele, rannarootslasele. Sellele vormi valatud mälestusele mõeldes tekib mõte või tunne või ka teadmine, mida peaksime sündides emapiimaga kaasa saama ja eneses tallel hoidma – iga inimene on meie väikeses riigis oluline ja see väike riik on minu ja sinu, meie vaba riik.
Meie sisemise jõu ja tahte väljenduseks sai möödunud pühapäeval pühitsetud Peterburi Jaani kirik. See on väline märk, mille sisuks on kuulutada usku ja vahendada kultuuri. See on kinnitus, et oma tõekspidamistele kindlad ja oma rahvust väärtustavad inimesed suudavad palju. Ja kõik algab väikestest asjadest.
Raamatus «Peterburi eestlaste lood» jutustab suurlinnas sündinud Leonida rahvarõivaste valmistamisest: «Issand, kui uhked me olime! Tikkisime iga päev. Oma käised tegin valmis poole aastaga. Enne seda polnud ma kunagi tikkunud, aga ära õppisin, sest elu ju õpetab. Tegin täpselt jooniste ja mustrite järgi. Kui välja ei tulnud, harutasin lahti ja tegin jälle. Uhkust oli nii palju, kui valmis saime.»
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)