Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Oma majapidamine

27.05.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

illustreerinud Anu Mõtshärg

Kaalu Linda ja Terepi Leida majapidamised asusid kõrvuti. Vanadest talukohtadest Kaalust ja Terepist oli tänaseks vähe järele jäänud, vaid aialappi maja ümber harisid nood eakad naised. Kevaditi ja suve hakul õilmitses siin päris paradiis. Terepi, mis jäi rohkem oru sisse, tervitas saabujat toomingate ja pärnade magusa lõhnaga. Taamal tõusis kuivanud tee puude vahel kõrgemale, viies sõitja või käija inimasustuse poole. Harva kui siin mõni liikus. Kõrgemale ja lagedamale jääva Kaalu põllud läksid aga kevadpäikeses varem paljaks. Siis nägi Kaalu Linda kohkumisega, kuidas noored kuused-männid olid talve jooksul majale justkui lähemale nihkunud.
Naiste elusaatus oli olnud üsna ühesugune. Koos olid nad lõpetanud kohaliku kooli, koos murdnud kolhoositööd. Mõlemad olid olnud ühe korra mehel; mehedki ära matnud. Leida poeg Rein elas Väike-Maarjas ja Linda tütar Sirje Märjamaal. Ühesõnaga siit lõunajaost kaugel ja seltsi said naised vaid vastastikku pakkuda.

Ühe kevadise õhtu aegu läks Kaalu Linda pannkookidega naabrinaise poole. Kui toitu oli rohkem tehtud, siis ta kohe tahtis seda jagada. Õhtupaiste näis kui kena muinaslugu ja savikausi külg oli keha vastas soe. Terepi eeskoja uks seisis seliti lahti, vanale puutrepile jäänud sinise pange ja luua tõstis Linda kõrvale.
Leida paistis uimasena, kui ta end naabri tuleku puhul asemelt üles ajas. Naised ja Arterid vajusid voodilt kahele taburetile. Toa tagumises osas häälitses televiisor, aga seekord õnneks mitte segavalt kõvasti. «Ma jäin vist tukastama. Ennist kaevasin sibulapeenart seal all lauda taga. See jäi kah pooleli,» pomises Leida oma venivaid liigutusi saates.
«Näed, tõin sulle kah pannkooke,» pani Linda sooja kausi lauale. «Tule, võtame üheskoos õhtusööki.»
«Nojah,» kostis Leida.
Tassid, lusikad, noad ja kahvlid seisid pesemata kausis. Linda tõstis neile tagakatlast kopsikuga vett peale, pesi kärmelt üle ja asetas veel tilkuvad kruusid lauale. Noad-kahvlid kuivatas siuh-säuh rätikuga üle ja siis võiski peaaegu sööma hakata. Moos? Aga moos? Kotta paremini jalga tõugates kiirustas Linda toast välja. Videvikus Terepi keldris ringi vaadates jäi ka üks moosipott käte vahele. Ammu oleks võinud lasta siia elektrivalguse panna. Aga Leida! Aga no Leida!
Nad sõid niimoodi, et peaaegu ei rääkinudki omavahel. Linda vaatas läbi köögiakna loojuvale päikesele järele. Kusagil seal kevadhõõgvel kauguses oli midagi lõputult armast ja kena. Linda vaatas Leidat. Elu otsani jäi meelde see tuim kandiline nägu, millega ta kooke mälus. Seal ei olnud emotsiooni. Kuidas inimene jääb selliseks loiuks ja kangestunuks? Nimed olid neil lähedased, aga erinevus selline, et aja kaks kätt laiali, siis ei mahu kah ära mõõtma.
Linda tõusis minekule, pühkis kätega süle. Telekas oli pärast reklaami seeria jätkunud ja Leida vahtis nüüd seda. Muudkui telekas ja ase. Ase ja telekas. Vahel harva käib väljas ja kaevab pool peenart, kui viitsib. Linda togis jalaga kivikest teerajal, kui ta oma tare poole läks, ja mõtles: miks inimene küll on niisugune? Kõrgel Nurmemäe veerul kuldas päike veel tüvesid. Linda lihtsalt jalutas linnuvidina saatel seal kaugel.

Vist ülejärgmisel õhtupoolel läks Linda taas naabrinaise poole. Leida siin Kaalu õues tavaliselt üldse ei käinud. Päike vaatas taas kõrgel ja lihtsalt hea oli olla. Linda nägi toahämaruses, et pannkoogid seisid samamoodi, nagu teisipäeva õhtust jäid. Vaevalt oli Leida neid puudutanud või vähendanud. Söö ise, kui tahad. Leidale pole neid vaja. Telekas ja raadio mängisid korraga.
«Millepärast sul need kaks möla korraga käivad? See võtab su peast lolliks,» päris Linda.
«Las olla. Muidu elad nagu koopas, midagi ei kuule kuskilt.»
Linda oli sellest ammu aru saanud, et Leida justkui kartis vaikust ja loodushääli. Ta kartis vaikselt omaette olla. Kogu aeg pidi mingisugune kast lärmama.
«Sul ongi siin koobas. Heledama kevadpäikese aegu on kah kardin akna ees,» viskas Linda.
«Muidu ei näe telekat.»
«Lähme parem välja ja laome su puuriita edasi,» pakkus Linda. «Näe, presidendiproua ütleb ka, et pead ennast liigutama, siis oled tervem.»
«President ja presidendiproua võivad rääkida, mis nemad tahavad, ma teen ikka oma,» seletas Leida.
«Tuled siis õue või?» nõudis Linda. «Ma võin üksi kah laduda. Sa istu lihtsalt paku otsas. Kostja lõhkus sul suurem jagu puid ära möödunud nädal.»
Pahupidiselt ajas Leida ennast üles ja tõmbas dressipüksid kõrgemale üle kõhu. Tegutsetigi siis nõnda, et Linda ladus riita üles ja Leida puhkas paku otsas jalgu. Pärnaoksad kõikusid õhtuses päevas. Linda tundis, et Leida on tonni jagu raske, kui püüad teda taga vedada. Ta vist ka vaikselt joob midagi. Gaasipliidi kõrval on mõnikord tühje pudeleid näha.
Päris õhtul tegi Linda veel tuppa asja, võttis vaikselt salamahti pannkoogid kaasa. Need said Kaalu penile. Linda seisis tükk aega trepikivi kõrval ja vaatas maha, kui peni neid kooke sõi.

Une eel oli Linda pisut närviline, toetas käega seina, vaatas aknast öövidevikku põllu peal. Käsi keeras raadionuppu. Seal helistati raadiosse. Üks vana mees ütles, et inimese kui sellise loomine on ebaõnnestunud. Mingi viga või rike on sisse juhtunud. Inimkond ise omal jõul ei suuda sellest solgist välja tulla, mis nad on kokku seganud. Vaja on sekkumist väljastpoolt, et parandada inimest. Kõne lõppes.
Linda kordas neid sõnu mõttes. Inimese loomine on põhimõtteliselt ebaõnnestunud, niimoodi ta vist ütles. Mingi viga või rike on sisse juhtunud… Viga või rike, seda oli Linda ka ise tundnud, aga kunagi mitte välja öelnud. Looja on milleski eksinud, on teinud vea inimese loomisel, ja kõigi järgnevate parandustega ei saa seda viga heastada. Peamegi elama ja kestma niimoodi, viga sees. Kui Looja tarkus on ülim ja puhas ja õige, miks siis on üks häda ja vaev selle inimesega?
Viga… Leida, kas Leida on inimese loomisel tehtud viga? Leida vaatab praegu kolmandat ööfilmi, timmib vedelikku sisse ja tunneb ennast igati mõnusalt. Linda on hädavares Leida kõrval. Leida on õigust täis. Mine ütle talle, et mis sa nii teed ja mis sa naa teed. Siis alles kuuled häid sõnu! Kui inimolemise keskele on seatud tema vaba valik, siis Leida valib teleka, sooja tagumiku ja mõnusa vedeliku. Kas siis tema vaba valik Lääne saasta neelata saab olla kogu inim­olemise alus?
Linda vaatas veel kord sügavalt hingates kevadvidevikku põllu kohal. Välisilmast, mis tõeline ja kutsuv ja siinsamas kõrval, ei taipa TV-ori mõhkugi. Nende raskete mõtetega pidi Linda minema magama.

Möödus nädala jagu kergete pilvedega hõljuvaid kevadpäevi. Linda töötas oma aias, istus õhtuse loojanguga kaua trepil ja pahad mõtted hajusid koos kevadvirvendusega veelompide läikes. Töökohustus oli Lindale vanemate geenidega antud. Isast-emast oli talle jäänud teadmine, et hommikul tuleb tööle minna ja õhtul koju tulla.
Nemad, vanemad, ei küsinud tasu kohta. Töötati isegi pühapäevadel, kui ilm vähegi lubas. Erilised kirikuinimesed nemad ei olnud. Lõputa töö ja pragulised käed oli nende usk ja olemine. Seda olid vanemad talle sõnadeta õpetanud. Linda õhkas – mu meel peaks parem ja kergem olema. Oi, kuis ma ootasin kevadet!
Laupäeva õhtupoolikul köeti ühiselt sauna Terepi koplis vana saare all. Suitsu keerdus ja hõljus alaõue laiali. Päikese heljum kaunistas veel ühte päeva õndsas ajas, justkui kiirgas meelitusi läbi saunasuitsu ja puurisu. Ka Leida oli väljas, päris kutsumata, tatsas oma kalossidega ja tagus poolmädanenud oksi paku peal juppideks. Krõps ja mats, killud lendasid ja tükid hüppasid.
Linda oleks neid saaginud, aga ta ei öelnud naabrile midagi. Ei tahtnud jälle tülli minna. Leida oleks ähmanud, et ah, mis sitta. Ole ei mul aega neid siin viilida! Parem on suu kinni hoida, nii palju Linda juba kohalikke olusid tundis. Mõnigi sant sõna jääb tulemata. Võtan kokku ja parandan ennast, mõtles Linda. Mõnikord ta lausa igatses: oh oleks mul natukenegi parem naaber, mida kõike võiks kahekesi koos ette võtta – meie kaks vana kändu!
Leida peksis oksi kildudeks, Linda vaatas ja oli vait. Linda oli ka kindlasti kuri ja paha, aga see omadus tal oli: ei tahtnud looduse asju lõhkuda ega rapsida. Talvel ei lükanud lumemütsigi aiaposti pealt maha. Ei tahtnud lõhkuda ega puutuda. Selline meel oli Lindal.

Linda tuli viimasena saunakoplist üles, varjud venisid juba õige pikaks. Leida istus pingil kaevupuhma kõrval, surus käsi kampsisülle, lõõtsutas kergelt. Linda kohmas lähemale jõudes: «Sa polegi neid šampoone kasutanud, mis Sirje sügise tõi. Seisavad niisamuti seal akna all.»
«Ei mina ennast poonita.» Oligi kogu Leida vastus. Umbusk ja pahur vaade. Linda vaatas Leidast mööda, rohelisega täituvat puhma, tegi silmadega mujale asja. Leidal on vast veel talongiajastu seepegi kolikambrist eeskojas, mõtiskles Linda. Tegi siis aga teist juttu:
«Homme kirikusse läheme va?»
«Millega sinna nii väga minnagi on?»
«Noh, kümnese bussiga läheme ja kolmesega saab altpoolt tagasi.»
«Ma ei tea… Siis on terve päev jälle mokas,» kostis Leida.
«Kas sul neid päevi siin puudub, mida õhtusse veeretada?»
«Ei mina viitsi küll minna. Kodus kah ia olla.»
«Noh kui ia, siis ia – ma asutan kah minekule,» seadis Linda samme. «Kolmapäeval lähed linna vai?»
«No linna, linna jah!» Leida kaapis jalaga maad. «Linna iks piat minema. Süüa on vaja.»
Ja juua on kah vaja. Aga seda Linda ei öelnud, sai sõnast kinni. Linda astus vastset rada marjapõõsaste vahel, mullusuvised hernekärbised olid väga ära kuivanud. Ei mina ennast poonita, mõtles Linda. Kui inimene enam ei pese ka, siis kisub asi halvemale poole.
Leida ei kaldunud naljalt kõrvale kolmnurkselt teelt söögilaud-peldik-voodi. Kisud teda, ei jõua kolmnurgast välja tõmmata. Emadepäeva laulusid oleks ju võinud kirikus kuulata. Ehk koolilapsed laulavad? Aga kus sa noh! Mõttetalgud läksid mööda. Ja mis mõtteid siin meie mail saab olla!
Kui keegi mulle kinnitaks, et kunagi on Kaalul ja Terepil midagi teistmoodi, et Leida ei ole enam niisugune Leida, siis ma vaataks talle tükk aega otsa ja vangutaks pead: hull oled! Seda mõtles Kaalu Linda saunateel koju naastes. Kuldnokk häälitses ägedasti üleval kase otsas.

Toomingad olid enamasti õitsenud, toomeoksad veepurgiski ära olnud. Paari nädala pärast tuli Kostja Novikov kartulivagusid ajama. See oli nagu rituaal vanast ajast, veel ainuke kombetäitmine suurest põllumajandusest, mis sellessegi kevadesse jõudnud.
Kostja tuli «raktoriga» – nagu Leida ütles. Nii nad olid ikka pannud, et ühel õhtupoolikul Leidal ja teine päev Lindal. Pärast vedasid enda järel vaojupid kinni, nii palju kui neid vaokesi ka oli. Esiotsa kahtles Leida, kas neid kartuleid üldse tänavu panna. Vanugi veel alles, mis nendega teha – vea niisama metsa alla mädanema. Seejärel justkui nõustus.
«No Teerep, Teerep, kuis ma sul siis ajan virksed?» päris rõõmsameelne Kostja rooli tagant.
Leida näitas käega edasi-tagasi, et maalapiga ristipidi.
«Vanasti iks aeti virksed mäest alla. Siis mul vähem pööramist,» seletas Kostja ja jäi vastust ootama.
Leida tusanes väga ära, sai õige süngeks. Mitte sõnakest ei tulnud temast enam välja. See oli kindel seisukoht, et vaod ristipidi ja kõik. Ei tea, kas ta mõtles, et lühikesi vagusid on nagu kiirem võtta või?
«Ei noh mul ükskõik. Mul ükskõik. Ma võin ristipidi kah ajada. Nii kuis tahetasse. Nii kuis tahetasse,» laamendas Kostja ja pervest üles sõites tõmbas vihaga musti mättaid lahti.
Pärast istuti kolmekesi Terepi köögis. See oli kah rituaal, mida ära ei saanud jätta, olgu või kõik omavahel vihased. Leida tõi pooleliitrise Viru Valge laua peale ja paremaid lihasid ka. Kui pudel põhja ligi, oli Kostja Novikov juba väga väge täis. Lubas Nurmsalu Reinule tappa anda ja Rooviku Käki mättasse lüüa. «Ega ma neid ei karda, ma võin nad kõik läbi peksta,» suurustas Kostja, istus traktorile ja sõitis minema.
Aga Leida seisis veel tükk aega, sünge ja sinine, sisistas, et Kostjat muldama ei kutsu – ta ei oska tööd. Nii oli Leida Novikovi Kostjaga tülli läinud – kartulivagude suuna pärast.

Terepi ja Kaalu perenaisi tabas uus lops – organiseeritud jäätmevedu, mis valla korraldusel oli ka kõige kaugemate küladeni jõudnud. Tuli vallatöötaja autoga õue, näitas jäätmeveo lepinguid, kirjutage alla, sinna ja sinna. Linda kirjutas, Leida ei kirjutanud. Ametivõim pragas temaga: «Ei saa olla ligadi-logadi. Ei saa olla ükskõik kuidas. Peab olema korraldatud jäätmeveo konteiner kinnistu piirides.»
«Mul ei ole prügi,» kohmas Leida.
«Kui ei ole, siis ostad. Peab olema! Peab olema roheline plastkonteiner kas mahuga 140 liitrit, 260 liitrit, 380 liitrit… Muidu pole kooskõlas hea euroopaliku tavaga,» seletas ametnik.
«Tahetasse jälle maksu, mul raha põle ja mina alla ei kirjuta kuhugi. Kaevake minu peale, kui tahate,» Leida vahtis tagaseina.
Vallanäitsik niheles minema: «Me veel vaatame seda asja.»
«Vaadake, vaadake,» pomises Leida, kui Linda mõne hetke pärast tagasi tuppa läks, et laualt pastakat võtta. Leida seadis end jälle paremini telekat jälgima. «Selle Euroopaga võib ta kassi saba alla minna,» ühmas ta Lindale. Linda seisatus enne väljumist korraks uksel: hetkeliselt fikseeris ta pilguga ära selle kivinenud seisva oleku, mille üle kõik sõnad maha langevad. Võib-olla tõesti on nii õige. Maailma kära ei pääse häirima.

Juuni algul läks Linda taas naabrinaise poole, aedvili oli maas ja suvi käes. Leida seisis eeskojas, käed puusas, takseeris eeskoja seina ja lausus Lindale: «Asi on natukene keeruline, selle eeskoja seinaga pole just kõige paremad lood. Kõva vihmaga lööb läbi ja sein märg.»
Linda muigas. Tänane keelekasutus oli selline, et seda tuli oma keelde tõlkida. Keeruline tähendas ’päris nässus’ ja pole just kõige parem oli ’hukatuse ääre peal’. Moodsa aja ilukõne andis isegi kommunistide keelepruugile silmad ette. Eks Leida oli seda telekast ja raadiost õppinud. See inimene on üks lõpmata koomiline olend.
Seisti väljas ja Linda arvas, et väljastpoolt tuleks laudu või plasti peale lüüa. Leida kuulas kaks lauset nõuannet ja siis tegi ikka risti vastupidi: tagus seestpoolt vana vakstu seina peale. Talongiajastu seebid saavad muidu kolikastis märjaks. Eelmisest vihmast paistis seinaäär veel kuivamata. Linda pööras minekule.
Linda heitis õhtul sängi ja sõnastas enda jaoks tõdemuse: «Ära iial mine teist õpetama või aitama. Ta ei võta seda vastu. Tal oma majapidamine.»
Linda pani selle loo kirja ja saatis ühele ajakirjale. Aasta otsa oli vaikus. Ei lugu ajakirjas ega mingisugust vastust. Järgmisel suvel ühel vihmasel õhtupoolikul istus Kaalu Linda akna all laua ääres ja luges seda ajakirja. Seal tagaotsas oli väikses kirjas, et toimetus ei retsenseeri, loe ega tagasta käsikirju ja üleüldse ei tee nendega midagi. «Neil ka seal oma majapidamine. Ega nad ei taha võõrast,» mõtles Linda.

Rannar Susi

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)