Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

«Oma esimesele 90-le tagasi vaadates kaotasin usu juhusesse.»

16.12.2015 | | Rubriik: Kultuurielu

««Siin Vatikani raadio!» Vello Salo lugu». Gallus, 2015

Novembri alguses ilmus hinnatud ja armastatud vaimuliku, teoloogi, ajaloolase, literaadi, tõlkija ja kirjastaja Vello Salo elulooraamat, mis annab nagu hoogsad pintslitõmbed lõuendil ülevaate tema senisest elust ja tegevusest maailma erinevais paigus.
Raamat on jagatud viieks põhiosaks, mis käsitlevad erinevaid perioode peategelase elus, alustades lapsepõlvest Nurmekunnas ja lõpetades praeguste päevadega Pirital. Sinna vahele jääb 90 aastat tegusat teel olemist – lapsepõlv, õpingud, 9 kuud soomepoisina, edasi 9 kuud Saksa armees, teoloogiastuudium, töö preestri, teadlase ja õpetlasena, aga ka tegevus Välis-Eesti kogukonnas Vatikani raadio toimetajana, tõlkijana, kirjastajana.
Oleme tänapäeval harjunud oma elu ise planeerima ja selle üle otsuseid langetama. Isa Vello Salo elulooraamat kirjeldab väga reljeefselt, millised on tegelikult iseäranis kriitilistel aegadel üksikisiku valikuvabaduse piirid: olukorras, kus valida on üksnes halva ja väga halva vahel ning reaalne oht oma elust ilma jääda on mõlemal juhul väga tõenäoline.
Preester Salo lugu on näide sellest, kuidas poliitilised olud ja sündmused mõjutavad üksikisikut väga otseselt. Hiljuti ilmunud Vello Salo saatusekaaslaste ehk soomepoiste elulugude mahukas teatmikus (Grenader 2015) on jäädvustatud 3359 soomepoisi elusaatus. Küllap saaks iga mehe eluloost kirjutada raamatu või teha filmi.
Isa Vello Salo lugu on üks fragment traagilisest perioodist meie riigi ja rahva saatuses, mis purustas ja paiskas segi kõik varasema, ent ometi ei hävitanud lootust, mis kannab läbi raskeimatestki aegadest. Soomepoisiks olemine on kõikide nende meeste elusaatust mõjutanud – ka Vello Salo oma. Ilmselt ei ole juhus, et soomepoistest mitmed leidsid hiljem Eestis või eksiilis vaimuliku kutse ning soomepoiste ridades teenis mitmeid hilisemaid eksiilkoguduste aktiivseid liikmeid.
Peatükis «Kas oleksin midagi teisiti teinud?» vaatab peategelane tagasi ja tõdeb, et ei oleks osanud midagi teisiti või «paremini» teha, samas toob mõned näited, mis seni on tegemata jäänud. Ühtlasi tõdeb, et oma esimesele 90-le tagasi vaadates kaotas ta usu juhustesse.
Raamat kajastab ka aspekte sellest Eestile suunatud tegevusest, millest raudse eesriide idapoolel võis vaid aimata. Kahtlemata on Vello Salo tegevuse jäädvustamine ka väliseesti kogukonna tegevuse jäädvustamise seisukohast väga oluline, sest on ju väliseesti kogukonna tegevuse senisest põhjalikum uurimine ja tutvustamine Eesti ja eestlaste üldise ajaloo seisukohast vajalik, sest on üks osa meie, eestlaste loost.
On rõõmustav, et raamatus on säilitatud isa Vello Salo muhe, mahlakas, humoorikas ja kohati enesekriitiline väljenduslaad. Ridu lugedes ei ole raske ette kujutada isa Vellot seda talle omase maheda tämbriga jutustamas. Rikkalik fotomaterjal ilmestab ladusat ja kergelt loetavat teksti. Teose väärtuslikuks osiseks on ka lisad, mis sisaldavad Vello Salo lühibiograafiat, sh teadustööd ja loometegevust tõlkija, raamatute koostaja ja kirjastajana.
Kingituseks lugejale on teose lõpuosas olev valimik Vello Salo mõtisklusi. Loodan, et tema vaimulike mõtiskluste süstematiseerimine, analüüsimine ja kirjastamine seisab veel ees.
Ükski väljaanne ei ole veatu ja paraku peab seda mainima ka kõnealuse teose puhul. Jääb loota, et praegu silma torkavad ja kohati lugemist segavad trüki- ja hooletusvead saavad parandatud kordustrükis.
Ilmselt on selle raamatu fookus taotluslikult pisut teine, kuid siinkirjutaja oleks meelsasti lugenud rohkem 1957. aastal preestriks pühitsetud Vello Salo vaimulikust tegevusest. Raamatus jäävad esiplaanile ennekõike tegevus õpetlase ja teadlasena ning ühiskondlik tegevus.
Kogu raamatut ja isa Vello Salo lugu võtab kokku, nii nagu suurte aatemeeste puhul ikka, teatud kindlatele ideaalidele elamine. Nii nagu president Meri elulooraamat kannab tabavat pealkirja «Eestile elatud elu», võiks ka isa Vello Salo tegevust samade sõnadega kirjeldada – «Eesti asja ajamine» ehk Maarjamaa huvide eest seismine on olnud läbiv kogu tema tegevuses. Pole kahtlust, et kunagise Münsteri piiskopi Michael Kelleri soovituse pärast õpinguid siirduda sinna, kus see Eesti-missioonile kõige kasulikum on, on isa Vello Salo osanud elada tõeks.
Kristel Engman,
EELK vikaarõpetaja,
kirikuloo doktorant

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)