Esileht » Arvamused » Kolumn »

Olümpose peremehed

12.02.2014 | | Rubriik: Kolumn

Kolmkümmend aastat tagasi, Sarajevo talimängude ajal, käis asi umbes nõnda: ema vaatas ära kogu iluuisutamise, nii kohustusliku kui vabakava, nii üksik- kui paarissõidu kuni jäätantsuni. Mina istusin teleri ette jäähokimängude ajaks ning joonistasin ruudulisse vihikusse tabeli punktiseisu märkimiseks.
Koos vaatasime murdmaasuusatamist. Eestlastel polnud mingit medalilootust ühelgi alal, nagu tänavugi, seepärast oli üsna ükskõik, kes võidab. Peaasi, et mitte venelased. Panustati seega pigem kaotajale ning eks paljud tundsid end selle juures omamoodi dissidentide või «vabadusvõitlejatena». Ja ikkagi see kuidagi õilistas sporti, andis sellele mingi laiema tähenduse.
Muistsed kreeklased teatavasti talialasid ei harrastanud ning nende mängud olid õieti pühendatud Olümpose pärisperemeestele jumalatele. Sporti harrastati religioossetel eesmärkidel, mis tegi selle mõttekaks ja kõigile hõlpsalt arusaadavaks.
Ka tänapäeval süüdatakse mängude alguses ikka kõrgel altaril ohvrituli ja vahel kõneldakse ka olümpiaideaalidest nagu inimese harmooniline areng ja tervis, rahu maailmas ja rahvaste leppimine, aga väga veenev see jutt ei tundu.
Sest kes ikka on nüüdsel ajal Olümpose tegelikud peremehed? Peale sportlaste koguneb seal maailma poliitiline, majanduslik ja muu eliit. Tallinna linnriigistki sõitsid nii all-linna kui Toompea valitseja Sotši puhkama, nagu tehti ka kolmkümmend aastat tagasi. Ennekõike on see aga hiiglaslik meelelahutusüritus, mida pealegi venitatakse nagu «Kääbiku» Hollywoodi-saagat.
Esimene film praegusest taliolümpiast, «Putini mängud», valmis ja näidati ära juba enne avatseremooniat. Ning osavalt lekitatud vihjete tõttu võime olla kindlad, et põnevus ei lõpe ka pärast tule kustumist. Siis on oodata kiredraamat, mille treilergi juba nähtud, kus süütu ingli rollis astub üles olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi (ei ole võtnud, raiuge või tükkideks!) ja kuradi advokaadina SA Eesti Antidoping nõukogu liige Kristjan Port (Kristina käitumine reedab paanikat!).
Kindel on see, et tipptasemel sport on muutunud üksnes professionaalide mängumaaks, mis nõuab röögatuid summasid ja need seal ka liiguvad. Jutud «puhtast» spordist sarnanevad seetõttu üha enam maavanaema muinasjuttudega, kus paha saab alati paraja palga ning õige hõlma ei hakka keegi. Ning pole vahet, mis alast kõnelda.
Kui me ei taha olla nagu see episkopaalset usku daam Kurt Vonneguti tegelaste galeriis, kes väitis, et mõistab Jumalat ja tema teguviisi täielikult, ning uskus, et Jumalale meeldivad rohkem purjepaatidega inimesed kui mootorpaatidega inimesed. Meie ei tea, kas Jumalale meeldivad rohkem suusahüppajad või murdmaasuusatajad, seepärast leiutati kahevõistlus.
Atletismi religioosset päritolu siiski päriselt ära unustada ei maksa, nagu ka tema väga lähedast sugulust asketismiga. Tänapäeva sportlased on paljuski kui endiste aegade mungad. Nende hulgas saab eristada koopaerakutest üksikaladega tegelejaid ehk anahoreete ning vennaskondadesse ja kloostritesse koondunud meeskonnavõistlejaid ehk koinobiite.
Enamgi, just vääramatu suund professionaalsusele paneb i-le täpi, sama tendents esineb alati ka religioosses asketismis. Pisut meelevaldset näidet konstrueerides: amatöör palvetab kodus käepäraste vahenditega, professionaal teeb seda üksnes selleks eraldatud ruumides ning sobivat treeningrõivast kasutades. Kirik on aga avalik (spordi)rajatis, kus elukutselised ja asjaarmastajad ühisel harjutusel kohtuvad.
Nii atletismi kui asketismi õigustamiseks kõneldakse sageli inimvõimete või lausa inimsuse piiride kompamisest. Ilmselt usuvad paljud, et juba spordivõistlust või jumalateenistust pealt vaadates õpitakse midagi olulist enese ja maailma kohta. Karta on, et tegelikkuses kehtib pigem see, mida Tõnu Õnnepalu ütleb teatrikunsti ja elu vahekorrast: «Vastu hambaid saada on ikka suurem šokk kui vaadata, kuidas keegi (justkui päriselt) vastu hambaid saab.»
Professionaalsel spordil pole kehalise tervisega enam ammu mingit pistmist. Deviisi «terves kehas terve vaim» kasutavad paljud spordiühingud ja sõjaväelised organisatsioonid ning enamik vist ei teagi, et see tsitaat on kontekstist välja rebitud. Rooma poeedi Iuvenalise kümnendas Satiiris seisab ladina keeli: orandum est ut sit mens sana in corpore sano. Tuleb palvetada, et terves kehas oleks terve vaim.
Professionaalne sport on pigem ohtlik tegevus, mida eelistatavalt vaadatakse ohutust kaugusest, kõige parem telerist. Aga eks ka algsetest Olümpose peremeestest oli end targem eemale hoida.

petti_urmas_nh

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)