Esileht » Arvamused » Kolumn »

Olümpiamängude tähendused

14.02.2018 | | Rubriik: Kolumn

Möödunud nädalal algasid Lõuna-Koreas Pyeongchangis taliolümpiamängud. Küllap pidid nii mõnedki spordihuvilised nagu minaga möönma, et Eesti sajanda sünnipäeva tähistamiseks toimuva mitmekesise kultuuriprogrammi taustal jagub seekord tähelepanu olümpiale pisut napimalt.
Samas on juba esimesed päevad näidanud, et ligi tuhandeaastase ajalooga antiikolümpiamängude ja saja kahekümne aastase ajalooga suveolümpiamängude lähedane sugulane taliolümpiamängud, mis oma sajandat aastapäeva veel ootab, on tähelepanuväärne sündmus ka tänapäeval.
Pisut üldistatult tahaks rõhutada, et olümpiamängud on üheltpoolt otsekui millegi kokkuvõte ja samas uus algus, restart, kus mingeid traditsioonilisi arusaamu lõhutakse ja uusi võimalusi luuakse.
Olgu käesolevate mängude algusest näideteks kasvõi vähesel määral lõdvenenud pinged ning uued võimalused Lõuna-Korea ja Põhja-Korea riigi vahel või siis seekordse esimese kullavõitja rootslanna Charlotte Kalla sportlasetee.
Paar aastat tagasi tajus Kalla, et treenimine koos koondisega ei vii teda enam edasi ning ta korrigeeris oluliselt oma ettevalmistust. Kullaheitluses alistaski ta oma hea sõbranna norralanna Marit Björgeni, kellega suvel koos treeninud oli.
Üksikjuhtudel võivad olümpiamängude seosed religiooniga olla üsna ühesed. Näiteks püsib visalt kuuldus, ei 1908. aasta Londoni olümpiamängudel võitis 110 m tõkkejooksu uue maailmarekordiga 15,0 ameeriklane Forrest Smithson, kes protestiks pühapäevase võistlemise vastu hoidis joostes käes piiblit.
Sellele vahvale loole ei ole siiski kinnitust. Näiteks vaikivad sellest tolleaegsed ajalehed, samuti ei toimunud ükski Smithsoni jooksudest pühapäeval. Tuntud foto, mis kujutab Smithsoni ületamas tõket, piibel käes, pole ilmselt tehtud võistluste ajal. Samas on tõe otsimine siin peaaegu niisama raske nagu pühakirja tõlgendamine.
Religiooniga on seotud ka antiikolümpiamängude lõppvaatus. 394. aastal keelustas Rooma keiser Theodosius I mängud kui paganliku ettevõtmise. Ka see samm peidab endas huvitavaid tõlgendusi. Hiljuti eesti keeles ilmunud poola filosoofi Leszek Kołakowski (1927–2009) esseede kogumikus „Naeruvääristatud Jeesus“ mõtiskleb filosoof muu hulgas ka kristlike liialduste nagu inkvisitsiooni, ristisõdade, tuleriitade jms ärakeelamiste üle.
Kołakowski kirjutab: „Aga ma mõtlen, et isegi nendes tuleriitades oli palju mitmetähenduslikkust; kõigi poliitiliste, kiriklike, isiklike, kuninglike ja riiklike eesmärkide kõrval oli ka tõeline mure hinge päästmise pärast. Ei, ma ei soovi neid tavasid tagasi – see oleks mu enda tervisele kindlasti äärmiselt kahjulik –, aga ma soovin iga ilmselge asja voodri vahele piiluda ja alati osutub, et ilmselge ei olegi nii ilmselge, et maailm on tõepoolest väga mitmetähenduslik ja keerukas, et igal pool on ka „teine tõde“.“
Olümpiamängud kestavad ja mulle tundub, et seal on viljakas pinnas uute tähenduste ehk „teiste tõdede“ leidmiseks.

Jürgenstein, Toomas

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Ristija Johannese tunnistus: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! (Jh 3:30)