Esileht » Arvamused » Kolumn »

Olümpiamängud kui riitus

22.02.2006 | | Rubriik: Kolumn

Eestlane olla on uhke ja hää! Kolm
kuldmedalit on teinud väikesest Eestist hetkeks olümpiamängude edukaima
murdmaariigi. Kas leidub keegi, keda see külmaks jätab?

Johan Huizinga sõnutsi on mängu üks
tähtsamaid omadusi see, et mängus saadud edu on suurel määral üle kantav
üksikisikult rühmale. On võidetud midagi rohkemat kui pelgalt mäng – on
võidetud lugupidamist, saadud au, ning see au ja lugupidamine tuleb alati
kasuks kogu rühmale, kuhu võitja kuulub.

Ehk nii, nagu kirjutas Riigikogu spiiker
Ene Ergma Andrus Veerpalule saadetud telegrammis: «Jälgisime tänast võistlust
Torinos hinge kinni pidades. See oli vägev enneolematu elamus, mis andis
elujõudu tervele Eestimaale. /—/ Eesti lipp lehvis taas kõige kõrgemal ja kõlas
meie rahvushümn. Eestimaa vaatas seda suure uhkusega.»

Niisugust meeleülendust saab mõista üksnes
rühmasiseselt. Objektiivse tõigana on ju mängu tulemus iseenesest täiesti
tähtsusetu. Omast kohast võib mõista kunagist Pärsia šahhi, kes ühel
Inglismaa-visiidil viibides lükkas tänades tagasi kutse hobuste võiduajamisele:
«Ma ju tean, et üks hobune jookseb kiiremini kui teine.» Mängu või võistluse
tulemus saab tähtsaks ainult neile, kes mängijatena või pealtvaatajatena –
kohapeal, raadio või teleri kaudu või reaalajas – on astunud mängu sfääri ja
võtnud omaks selle reeglid.

Olümpiamänge võib võrrelda religioosse
riitusega, kus arusaamine ja uskumine sulavad ühte osasaamise aktis. Väide, et
üks murdmaavõistlus on «enneolematu elamus, mis andis elujõudu tervele
Eestimaale», ei ole sugugi ratsionaalsem kui kristlaste veene, et nad saavad
pühas õhtusöömaajas osa Kristuse võidust patu ja surma üle.

Ega see osasaamine pruugi tähendada pelgalt
kaasaelamist: pärast Kristina teist 
kuldmedalit registreerus Tartu maratonile paari tunni jooksul 150
eestlast. Kui eesmärgiks oleks üksnes tervisesport, võiks ju suusad igal
teiselgi päeval alla panna. Kuid pühapäeva hommikul kõneles Eesti Raadio
spordireporter Tartu maratonist kui «suusarahva laulupeost» – rituaalis
osalemise kaudu maitstav ühiskogemus ja kuuluvustunne on ilmselgelt olulisem
värskest metsaõhust.

Spordi ja riituse suhet võib aga vaadata
teisestki küljest. Claude Lévi-Strauss on täheldanud, et spordivõistlus toimib
pigem lahutavalt kui ühendavalt. Üksikmängijatest või meeskondadest koosnev
rahvahulk on alguses võrdsel positsioonil – kõigil on ühesugused võimalused
võita ja kaotada. Mängu lõppedes aga on sotid selged: kes lahkub värvilisest
metallist medaliga, kes peab alla neelama kaotuse kibeduse.

Riituse sooritamisega kaasneb täpselt
vastupidine efekt. Jumalateenistusele tulijate hulgas on nii «tegijaid» kui
«äpusid», mõni võib uhkeldada kordaminekute ja saavutustega, mõni tunda end
seevastu täieliku läbikukkujana. Liturgia eesmärk on  kõigi osalejate toomine «võitjate» poolele.
Nende vahel, kes pühas õhtusöömaajas Kristuse murtud ihu ja valatud verd vastu
võtavad, varisevad viimsed tõkked.

Üks Uus-Guinea pärismaalaste hõim tavatseb
jalgpalli mängides pidada maha nii palju matše, kui on tarvis viigi
saavutamiseks. See on sportmängu ja riituse vahepealne vorm.


Marko Tiitus

3 Kommentaari artiklile “Olümpiamängud kui riitus”

  1. Külaline ütleb:

    Tublide sportlaste tulemused on kui viigilehed, millega valitsejad püüavad kinni katta oma küündimatuse ja silmakirjalikkuse, Eesti Vabariigi inimvaenuliku olemuse. Elagu esimese eesti pekinägude ja punaste kollaborantide vabariik. Lihtsa inimese osaks on siin ainult töö sandisentide eest. :upset

  2. Külaline ütleb:

    Imede ime, aga on tõesti inimesi, keda see suusajama külmaks jätab. Mina olen üks selliseid. Kas ma polegi eestlane ega kuulu gruppi??

  3. Külaline ütleb:

    :zzz

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)