Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Olulised sõnad algavad i-ga

09.12.2015 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Päevapoliitilisi sündmusi ja kemplemist kõrvale jättes kaldus vaimne kaalukauss möödunud nädalal Tartusse. Juba palju-palju aastaid pakub ülikool detsembri alguses rahvusülikooli aastapäeva tähistades eri vanuses ja erinevate huvidega inimestele huvitavat ja mitmekülgset ajaviidet. Olgu siis loenguid, näitusi, tantsu ja muusikat aastapäevaballil, tõrvikurongkäiku läbi linna, konverentsi ning doktorite promoveerimist. Samasse nädalasse jääb Soome vabariigi aastapäev ja sel puhul oli samas auväärses saalis aktus põhjanaabrite, aga ka meie soomepoiste auks.
Tervituskõnes meenutas rektor Volli Kalm kirjanik Arvo Valtoni ütlust, et kui soomeugrilasi väljastpoolt vaadata, on nad sarnased, ainult laulavad erinevaid laule. Soome Instituudi juhataja Anu Laitila meenutas aga president Lennart Merit, kes soovitas aina ja ikka rohkem soomlastega suhelda. Peakõneleja tuli muidugi Soomest ja kuulajatel ei tulnud pettuda. Aastapäevaüritusi korraldav Tartu Soome Instituut oli aktusele kutsunud siinses alma mater’is filoloogiateaduskonnas õppinud, nüüdse tuntud ja armastatud kirjaniku Heli Laaksoneni. Ja kõneles tema i-st ehk siis sõnadest, mis algavad selle tähega ja mille sisu on meie jaoks ülimalt oluline. Mõlemas keeles kõlavad need üsna sarnaselt. Inimene, iseseisvus, isamaa, ime ja rõõm (soome keeles ilo).
On suur ime, et väiksed rahvad on suutnud ennast hoida ning säilitada oma kultuuri ja traditsioonid, mille hulka kuuluvad pikad sõnad, paljud käänded ja saunakombed. Nad on saavutanud iseseisvuse ja armastavad oma isamaad. Seda võiks kutsuda ka vanemate või hingemaaks, mida armastada ja mille järele igatseda. Inimlike inimeste iseseisvast isamaast aga sünnib rõõm (ilo), tõdes edelasoome ja eesti keeles kõnet pidanud Heli Laaksonen, kes on koos võrokeelse luuletaja Jan Rahmaniga välja andnud luulekogu «Maapuupäiv».
Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)