Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Oluline on see, mis võidab lõpus

18.12.2013 | | Rubriik: Jutlus

Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda. Ta ütles: «Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!» Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist. Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks. Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse.
Hb 6:13–19
Kes meist ei tunneks seda frustratsiooni, kui midagi ei lähe nii, nagu plaanitud ja kaua oodatud. Kui eesmärk on juba peaaegu et käega katsuda, kohe-kohe olemas, ja siis midagi ei klapi – vastik. Üks Frankfurti külastanud etiooplane ei jõudnud ära naerda, kuidas siinsed reisijad hüsteeriasse satuvad, kui rong hilineb kuus minutit. «Aafrikas ei tea sa kunagi, kas rong tuleb täna, homme või kas ta üldse tuleb. Tähtis on oodata,» ütles ta oma intervjuus ajalehele. Niimoodi on asjadega, mida me loodame näha või kogeda mingis tulevikuperspektiivis: nende kohta usume, et kõik läheb hästi ja et oodatud kogemus meile loodetud rõõmu pakub. Kui just ei pea ootama liiga kaua …
Tänase kirjakoha tekst on võetud kirjast heebrealastele. Selle teksti puhul on palju lahtisi küsimusi – olulisemad neist on nii kirja autori kui kirja saajate problemaatika. Kirja või pigem kõne autorsus omistatakse traditsiooniliselt Paulusele, kuid selle kohta ei ole tegelikult piisavalt andmeid. Autoriks on keegi ilmselt juudikristliku taustaga head kreeka keelt kõnelev filosoof, see on arvamus, mis toetub kirja dünaamilisele dialektikale. Kuid kes on kirja saaja elik kõne kuulaja? Ka see ei ole üheselt tõestatav, arvatavasti oli tegemist mingi heterogeense grupiga, keda selle, samuti juudikristliku tausta alusel nimetati heebrealasteks.
Mis siis ikkagi ühendas seda gruppi ja miks pidi neile üldse midagi adresseerima? Põhjuseks see ikka ja jälle esile tulev küsimus usu nõrkusest. Algkogudus ootas Jeesuse kohest saabumist ja uue ajastu algust ning kui see viibis, loobusid ilmselt nii mõnedki edasi ootamast ja lootmast. Samal ajal tingis poliitiline ajastutaust ka füüsilist vastupanu ja valmisolekut – kiri on kirjutatud ilmselt vahetult enne keiser Domitianuse repressioone, kui tegelik tagakiusamine polnud selle kirja saajate grupini otseselt jõudnud, küll aga esines selgeid ohusignaale.
Teine problemaatika heebrea kirjas on valeõpetuse imbumine õigesse jumalateenistusse. Tegemist oli kolmanda generatsiooniga pärast Jeesuse maapealse tegevuse tunnistajaid. Kui juba nendel oli probleeme õige jumalateenistusega ja kui neile tuli rääkida hinge ankrust, siis mida tuleb mõelda meie ajastu jumalateenistusest? Jumala Poja sõnade ja tegevuse tunnistajad on meist paari tuhande aasta kaugusel ning Paulusel või meie tundmatul filosoofil oleks tänapäeval vaja tervet kirjutajate armaadat, kes üksikute kirikute ja koguduste eripärasid arvestades neile julgustus- või hoiatussõnumeid saadaks.
Mis siis ikkagi ühendab meid nende tollaste adressaatidega? Kierkegaard on öelnud, et tänapäeva kristlaste martüürium ei ole mitte verine tagakiusamine, vaid kristluse naeruvääristamine. Seda relva on tõesti lihtne kasutada ja lihtne on ka selle ohvriks langeda. Ainus tee sellele vastu panna on kindlaks jääda. Kahjuks peab nentima, et maailmas esineb üha suuremal määral ka kristlaste reaalset tapmist nende usutunnistuse pärast – ning selles valguses pole usule jäämine enam nii lihtne.
1Ms 22:17–18 ütleb Issand: «… ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks – nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres – ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad! Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda mu häält!»
Kiri heebrealastele julgustab meid edasi elama usus, et Jumal on ustav. Jumal kui partner vandus Aabrahamile ja Aabraham, kes jäi usule, jõudis sihile. Jeesuse kaudu antakse usklikele veel rohkem lootust, sest Jumala Poeg ise on meie «eeljooksja», meie lipukandja. Pühakiri ütleb mitmes kohas, et katsumused ei jää usklikele tulemata, kuid oluline on see, mis võidab lõpus.
Paulus ütleb Rm 8:24–25: «Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.»
Püüan Frankfurdis rongi oodates siis mitte masendusse langeda, sest mul on lootus – ükskord jõuan ma ikkagi koju.

 

 

 
Kristel Neitsov -Mauer,
Välis-Eesti piiskopkonna õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)