Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Oluline on positiivne suhtumine

02.01.2008 | | Rubriik: Ühiskond

Tänapäeval on meie ühiskond palju avatum ja inimsõbralikum, kui oli paar aastakümmet tagasi. Erivajadustega inimesed julgevad tulla kodust välja, sest nende peale ei näidata enam näpuga.

Suur-Põllu tänaval asuva Kallemäe kooli Kuressaare filiaalis õpivad Saaremaa lapsed toimetuleku riikliku õppekava alusel. õpetaja Anu Konks ja filiaali õppejuht Piret Kaminskas maja avamisel. Foto: erakogu

Suur-Põllu tänaval asuva Kallemäe kooli Kuressaare filiaalis õpivad Saaremaa lapsed toimetuleku riikliku õppekava alusel. õpetaja Anu Konks ja filiaali õppejuht Piret Kaminskas maja avamisel. Foto: erakogu

Neile ei vaadata pikal pilgul järele, neid ei kommenteerita ega halvustata. Nõndasamuti ei tunta «vaesekestele» kaasa, vaid neid võetakse inimestena inimeste hulgas, kellel on vaid erivajadused.
Väga oluline on soe ja sõbralik suhtumine, heatahtlikkus ning abivalmidus iga inimesega suhtlemisel. Nii peame me ju ristiinimestena käituma. Kuid võib-olla on meie võimuses (tahtes) võimalik abi vajavaid inimesi veelgi enam toetada. Mäletan, et kohtasin mõni aasta tagasi Tallinnas rahvusraamatukogu juures noort naisterahvast, kes sõitis oma väikese sõiduautoga üsna trepi lähedale.
Autoukse avanedes märka-sin, et naine oli alakehast halvatud. Instinktiivselt läksin talle oma abi pakkuma. Ta naeratas mulle ja tänas pakutud abi eest, kuid loobus sellest. Ta ei vajanud minu abi, sest tal oli kõik kohaldatud nii käepäraselt, et ta sai ise hakkama. Nii autos kui sellest välja tulles!
See kohtumine on jäänud mulle aastateks meelde. Arvan, et me oleme tänapäeval ka Eesti ühiskonnas sedavõrd täiskasvanuks küpsenud, et oskame kogudusteski teha üht-teist selleks, et erivajadustega inimene tunneks ennast meie juures hästi, s.t meie keskel võimalikult ise toime tulles.
Tahan siinjuures pakkuda mõned üksikud näpunäited, millele tasub ehk mõelda. Ma ei käsitle erinevaid erivajadusi, vaid nimetan mõne, millega olen ka ise oma kirikutöös kokku puutunud.

Koguduses on kehapuudega inimene

Püüame luua tema jaoks sellised tingimused, et ta saaks võimalikult iseseisvalt liikuda. Eeskätt seda, et kiriku lävepakk tõepoolest liialt kõrgeks ei jääks. Näiteks ratastoolis liikuja jaoks.
Võib-olla on kuhugi seisma jäänud abivahendid liikumiseks (ratastool, liikumisraam, kargud jne), mida abivajaja kasutada saaks.
Üsna lihtsate vahenditega saab paigaldada kaldtee majja (ruumi) sisenemiseks ja majas liikumise hõlbustamiseks.
Kui teed remonti või ehitad uut kogudusehoonet, ära unusta invatualetti ja hügieeniruumi.
Vali invaliidi jaoks sobiliku kõrgusega tool ja laud ning mõistlik oleks need statsionaarselt (kindlalt) paigaldada.

Koguduses on kuulmis-langusega inimene

Normaalse suhtlemise tagamiseks on oluline välja selgitada inimese kuulmislanguse aste, s.t me peame teadma, kui palju inimene meid kuuleb. Kuidas on lugu kõne kuuldavuse ja mõistmisega jne. Kasulik on teada, et Eesti koolides on kuulmispuudega laste jaoks kaks õpetussuunda, mille vahel valitakse:
1) kakskeelne õpetus (viipe-keel ja eesti keel),
2) oraalne õpetus (suult lugemine ja kuulmisjäägile toetuv kõne arendamine ehk auditiiv-verbaalne õpetamine).
Mida tuleb arvestada kuulmislangusega inimese puhul, kes on meie juurde tulnud näiteks pühapäevakooli?
Tuleb välja selgitada lapse suhtluskeel (kas teda on õpetatud viipekeeles või on ta saanud auditiiv-verbaalset õpetust). Kui inimese suhtluskeel on viipekeel, siis on vajalik, et tal oleks tõlgina tundides kaasas viipekeelt valdav tugiisik (pereliige).
Suheldes kuulmislangusega inimesega, peame meeles pidama, et:
suhtluspartner meid alati hästi näeks, eriti just kõneleja suud;
räägime loomulikult ja tavalise hääletugevusega;
enda mõistetavaks tegemiseks tuleb püüda hoida kõnepartneri tähelepanu;
soovitav on kasutada oma kõnes võrdlemisi, vastandamisi, meenutusi, järeldamisi, et sind paremini mõistetaks;
kui pead vajalikuks, kirjuta info tahvlile/paberile.
Aga kuulmisprobleemid on ka paljude eakate kirikuliste mureks. Me ei saa kõnelda järjest valjeneva hääletooniga, sageli ei aita ka esimeses kirikupingis istumine. Kui inimese kuulmine halveneb järjest, soovitame tal ikka pöörduda eriarsti konsultatsioonile, vajadusel tuleb kasutada kuuldeaparaati või sisekõrva implantaati.

Koguduses on nägemispuudega inimene

Taas on oluline teada, milliseid piiranguid nägemispuue konkreetsele inimesele seab, ja seda, kas nägemispuue on süvenev.
Ka nägemispuudega ini-mese jaoks saame üsna hõlp-sasti luua vajalikud turvalised eritingimused:
on hea, kui ruumide valgustust on võimalik reguleerida;
individuaalset lisavalgustust võimaldab kohtvalgustus;
valgusti ei tohi olla kuumenev ja on soovitav, et see oleks reguleeritava jalaga;
valgus ei tohiks tagasi peegelduda, tuleb vältida läikivaid ning valgust peegeldavaid ja läbipaistvaid pindu ja on hea, kui valgus langeb istujale tagantpoolt;
hea on, kui valgust saab reguleerida akende ees olevate kardinatega;
soovitav on vältida ruumis teravate nurkadega ese-meid;
kasutada vastupidavaid, kergesti hooldatavaid materjale;
värve kasutada kontraste tekitavalt;
trepiastmete eesmised ääred peaksid olema eredate kontrastribadega märgistatud;
mööbel (laud, tool) peab olema ruumis kindlalt kinnitatud, hea on, kui nende asukoht ei muutu;
vaegnägija võiks koos saatjaga majas mitu korda kõik põhimarsruudid läbi käia;
peab arvestama, et nägemis-puudega inimene vajab suuremat (töö)ruumi kui teised.
Nägemispuudega inimeste tarvis on olemas ka abivahendeid: binoklid, suurendusklaasid, reguleeritava kõrgusega töötasapinnad jne. Eestis on pimedate ja sügava nägemispuudega inimeste jaoks olemas puuteraamatud. Ehk saame ise midagi sobilikku näiteks lastetöös meisterdada.

Koguduses on vaimupuudega inimene

Inimeste vaimsed võimed võivad olla tavapärasest rohkem või vähem väiksemad. Niisugused inimesed vajavad lihtsustatud õpetust ja enam individuaalset abistamist. On soovitav, et kõneleja sõna saadaks pilt – nii on kuulajal räägitust kergem aru saada. Võib olla, et need inimesed ei kõnele üldse. See ei pea meid ära kohutama. Suhelda saab ju ka osutades, viibete abil jne.
Soome kirikus nägin, kuidas puuetega inimestega töötav vaimulik kasutas piktogramme, pilte, esemeid. Seda kõike saame meiegi oma töös teha. Kasutada saab ka kehakeelt – þeste ja muid alternatiivseid vahendeid. Vaimupuudega inimesed jäävad enamasti ka suureks kasvades lapsemeelseks, sageli on nad üksi jäädes üsna abitud ja elus toimetulekuks vajavad ustavat tugiisikut.
Mõni aasta tagasi Norras ühe koguduse noortemajas viibides oli mul tore võimalus näha, kuidas just keskmise ja raske vaimupuudega inimesed (meil siis need inimesed, kes omandavad koolis elutarkust toimetuleku riikliku õppekava alusel) olid toredasti kaasatud koguduse töösse. Sel ajal, kui nende eakaaslased õppisid laule, harjutasid näitemängu, maalisid, tegid käsitööd vms, valmistasid nemad koos abistajatega ette õhtulauda noorteõhtu jaoks, küpsetades koogikesi ja valmistades võileibu.
Nad tegid seda koguduse-maja köögis ja neid juhendasid vanemad koguduseliikmed. Noorteõhtul oldi aga üheskoos ja viibiti palveosaduses. Igaüks andis panuse oma võimete järgi. Tasub arvestada, et üldjuhul on need inimesed alati väga siirad, vahetud, lapsemeelsed ja usaldavad. Sama ootavad nad ka meilt.
Kaunis elamus oli ka see, kuidas Tapa koguduse õpetaja Reet Eru tõi selle suve lõpul LNÜ suvepäevaliste ette Imastu hooldekodu Mihkli kooli kasvandikud imetoreda kontserdiga, milles oli vaid neile ainuomast siirust ja võlu. Küllap pälvisid esinejad oma vahetu siirusega kõigi kohalviibijate sügava poolehoiu ja imetluse.
Pori linn Soomes on tuntud oma suviste dþässifestivalidega. Sel ajal on traditsiooniks saanud ka puuetega inimeste dþässmissa, kus on kirikus kaasa teenimas keskmise ja sügava vaimupuudega inimesed. Igaüks oma annetega.
Ükski inimene ei ole lootusetu. Me ei tea, mida tahab Jumal meile õpetada ühe või teise vähema venna kaudu, kuid kindlasti on meil palju õppida.
Oluline on uskuda. Oluline on igasse inimesesse positiivselt suhtuda. Oluline on aidata igal inimesel paremini toime tulla meie kasutuses olevate vahenditega.

Anu Konks,
Jämaja ja Anseküla koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)