Esileht » Arvamused » Arvamus »

Oluline on jääda truuks kristlikele väärtustele

02.09.2020 | | Rubriik: Arvamus

Aeg on läinud nii kaugele, et inimesed küsivad, mis on krist­likud väärtused. Meie peame sel­lele vastama. Kristlikud väär­­tused on kristliku Euroopa vun­dament, on inimõiguste dek­la­ratsiooni alus. Kes seda eitab, see valetab.

1988. aastal loodi Eesti Rah­vus­liku Sõltumatuse Partei (ERSP), Eesti Kristlik Liit (EKL) ja Eesti Kristlik-Demokraatlik Era­kond (EKDE). Nimelt nende or­ga­nisatsioonide liikmetest ku­junes välja pikaks ajaks Eesti si­hid määratlenud tuumik. Koos Ees­ti Muinsuskaitse Seltsiga kuu­lutasid EKL ja ERSP Rae­ko­ja platsil 1989. aastal välja Ees­ti ajaloo ühe olulisima al­ga­tuse: kodanike komiteede lii­kumise, mis viis Eesti Kong­ressi valimiseni. Enam kui 600 000 kodanikku ja koda­kond­suse taotlejat andsid sel­lele esinduskogule vajaliku le­gi­tiimsuse ja mandaadi.

2018. aastal jäädvustati ühi­nenud ja uuenenud erakonna Isa­maa kristlikud väärtused maa­ilmavaatelisteks alusteks. Mil­legipärast ei leia neid aga ko­dulehel. See tähendab, et me pea­me selle järele küsima.

Minu jaoks ei ole need väär­tused iganenud. Need on aja­proovile vastu pidanud. Usk, lootus ja armastus an­navad raamid avarale tõl­gen­dus­ruu­mile ja seovad enesega üle­jää­nud. Tänane poliitiline ruum va­jab vääristamist. Seega tuleb kil­bile tõsta inimväärikus. See baseerub usul, et ini­me­­ne on Jumala näo järgi loo­dud meheks ja naiseks. Ini­me­ne peab seisma oma pü­ha­duste eest, peab hoolima kaas­inimesest, keskkonnast ja kõigest muust, mis on tema vas­tu­tusele antud. 

Avalikus ruumis räägitakse pal­ju vabadusest ning sa­ge­li lahus vastutusest. Nii li­be­raalid kui ka tänased uus­pa­rem­pool­sed tõstavad vabaduse esi­plaanile. Nad ütlevad, et v­a­badus loob eeldused ka vää­rikusele. Mina väidan, et inimene saab säilitada vää­rikuse ka siis, kui tema va­ba­dust rünnatakse või see te­malt võetakse. Vabadust peab piirama sisemine vää­ri­kus ja ligimesearmastus. Kristlik demokraatia ja hooliv kon­ser­va­tiivsus on mõistlike ini­meste pa­rempoolsus. 

Parempoolsus tähendab vas­tutust. Vastutust nii ma­te­riaalsete kui vaimsete res­surs­s­ide eest. Vajaduspõhist abi ja toe­tust nõrgematele ning tuge ette­võtlikkusele ja haridusele. Pa­rempoolsus igavikuliste väärtusteta, ilma hoolivuse ja vas­tutuseta, viib lühiajaliste ees­märkide rägastikku, ene­sekesksesse ummikusse. 

Mõistlik konservatiivsus tä­hendab lisaks arukale ma­jan­damisele ka lugupidavat ja taktitundelist suhtumist, inim­lik­ku hoolivust, mõistmist huk­ka­mõistmise asemel. Kristlus kee­rab sellele elutervele hoia­ku­le veel ühe keerme peale ning nõuab tingimusteta ar­mastust. Armastusel ja hoo­li­vusel, mis on aktiivsed, te­gu­des väljenduvad hoiakud, ei ole midagi tegemist ühe või tei­se nähtuse tolereerimisega. Sallivus on ükskõiksus. 

Päriselu realiseerub lugu­pi­damise ja armastuse pin­ge­väljas, ükskõiksusele pole siin kohta. Ka lausliberaalsus ja sotsialism  jäävad nende väär­­­tus­te mõjuväljast väljapoole, ümb­ritsedes kristlikku demo­kraatiat ja konservatiivset krist­last, mit­te fundamentalisti, otse­kui soo ümbritseb saari. Saar­tele saab mi­dagi rajada, sohu mitte. Soo on midagi, mis tuleb üle­ta­da: eneses ja ühis­konnas. Soo­vin õigeid va­likuid ja sirget sel­ga kristlike väärtuste eest seismisel.

 

 

 

 

Avo Üprus,

Isamaa Kristliku Ühenduse juhatuse esimees

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)