Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Olla või mitte olla, see on küsimus

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Üle neljasaja aasta tagasi Shakespeare’i poolt kuulsaks kirjutatud lause on jätkuvalt aktuaalne. Möödunud isadenädal tekitas tahtmise jagada olemine kahte lahtrisse: kas lihtsalt olla või tahta olla. Just isadenädal, sest nädal algas sihtasutuse Väärtustades Elu korraldatud konverentsiga „Tahan normaal­set perekonda“ ja lõppes isadepäevaga 11. novembril. On suur vahe, kas olla isa või tahta isa olla.
Konverentsil kõneles sumomaadleja Kaido Höövelson alias Baruto, praegu peatselt kaheaastaseks saava poja isa, kuidas ta soovis isaks saada. Isaks saada pole enamasti keeruline, raskem on isa olla. Nii sõnas Baruto: „Eks me peame ka selleks pingutama, meil on esimene laps, ikka hakkame meie ka vahepeal guugeldama … Aga loodan, et poiss võtab meist eeskuju ja et oleme talle head vanemad. Tahame temaga võimalikult palju mängida ja hüpata ja koos ühise söögilaua taga aega veeta.“
Vanemate roll on lihtsalt erinev. Kuigi maailm on ürgajast alates tohutult muutunud, on säilinud mehe ja isa kui pere kaitsja kuvand. Selleaastane isadepäev oli eriline selles mõttes, et see langes kokku meie vanima ja suurima jõustruktuuri Kaitseliidu sünnipäevaga. Sada aastat tagasi lõppes 11. novembril I maailmasõda ja veel samal päeval moodustati noore riigi kaitseks relvastatud kodanike ühendus, järgmisel päeval politsei. Pühapäeval tähistati pidulikult Kaitseliidu 100. aastapäeva, sh toimus jumalateenistus Tallinna Jaani kirikus.
Kaitseliidu üks põhitegevus on väärtuskasvatus, mille eesmärgiks on elanikkonna kaitsetahte säilitamine ja suurendamine ning sellesse panustab liit eelkõige noorteorganisatsioonide kaudu, kirjutatakse liidu arengukavas. Kaitseliitu kuulub 26 000 kodanikku, mis annab tunnistust tahtest olla väärtushinnangute kujundaja, tulevikku vaataja, kaitsja, toetaja jne. Vastus on lihtne – kindlasti olla. Vastutades, toetades ja kaitstes.
Rita Puidet