Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olla viljakandev oks

29.04.2009 | | Rubriik: Jutlus

«Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile. Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks.»
 Jh 15:1–8

Istutasin koduaeda viinapuu. Istikut ostes sain kaasa ka õpetuse, kuidas taime hooldada, ja lisaks telefoninumbri, millelt vajadusel aru pärida. Seda viimast võimalust ei kasutanud, hooldamisõpetust küll. Vajaliku esimese tagasilõikamise tegi minu eest ära kassipoeg ja nii olin mõne aasta järel lihtsalt vaimustunud, kui suvel viinapuu väätidel marju märkasin. Peaaegu hinge pidades jälgisin marjade suurenemist ja värvumist. Mitme saagi järel olen viinapuu kasvamisega harjunud ja leppinud ka sellega, et suurema saagiga kaasneb ka kärbunud marjadega kobaraid. Ja ausalt – vihmase suve järel on põhjamaal kasvanud viinamarjad hapud.
Jumala loodud maailm on keerukas ja mitmekesine, inimesele kogu täiuses lõpuni mõistetamatu ja isegi sellisel määral, et me iseendidki ei mõista, tihti väsime ja eksime. Teoloogias kõneleme siinjuures patust ja igatsusest Päästja järele. Tema järele, kes parandab, kinnitab ja õpetab.
Jeesus õpetab tähendamissõnades. Isa, viinamäe aednik, on istutanud viinapuu, «mina olen viinapuu, teie olete oksad». Üks pildike elust, killuke loodust selle sügavuses ja keerukuses. Jee­sus õpetab seda, mis on tähtis. Ja jätab kuulajale avastamisrõõmu. Oks, mis ei ole ühenduses viljapuuga, ei kanna vilja, ta ei ole võimeline vilja kandma. Tõsine ja kinnitav ühtlasi! Kas oks ise teab, et ta ei suuda enam vilja kanda? Jeesus kõneleb alati viisil, mis ei lase kaksipidi mõelda – asjad on nii või teisiti. Oks saab olla puu küljes või on sellest lahus. Ei saagi olla natuke siin ja veidike seal ka. Jeesuse sõnadel on kirgastav toime – see näitab meile selgelt, kes me oleme. Mis tähtsust on sellel meile?
Võõrandumine Jumalast, ligimesest ja loodust, ka iseenda kehas võõrana elamas. Inimene, kes ei tea enam, kuhu ta kuulub, kuhu läheb, kuidas elab. Toimetab pidevalt, sageli üliinimlikult pingutades, tormates ühe ülesande täitmiselt teise juurde. Tegemist ja tähtsust on ülemääragi. Kas me selleks olemegi loodud?
Milline on inimese elu mõte? Meie elus ei ole ääremaad, kõik on ühtviisi tähtis. Isalt päritud varandus, mille pärija mõistmatult laristab, peidetud varandus ja kallihinnaline pärl, noot, mis täitub erinevatest kaladest, põllumaa, millele seemet külvata, lamp, mis valgustab pimedat ruumi, röövlid ja halastust ootav ohver.
Jeesus kõneleb võõrandumisest ja osadusest, Jumala armastuse pakkumine ulatub igale poole, igasse eluvaldkonda. Ei ole midagi siin maailmas, mis peaks olema lahus Jumalast.
Aednik istutab viinapuu ja selle külge kasvavad oksad. Olla viljakandev oks – «kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha».
Toredaid asju on maailmas palju, ka jumalatud inimesed suudavad luua silmapaistvaid väärtusi, neid imetletakse ja austatakse. Inimlik!
Jeesus kõnetab jumalikku inimeses, püüab juhtida meid selle hea osa juurde, mida ei võeta meilt eales. Süda avaneb nägema nähtamatut, avaneb nägema elu lihtsaid pilte ja sündmusi, mis üheskoos moodustavad imelise terviku ja milles meilgi on oma imeline osa Vaimu andide kandjatena – «armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus…» (Gl 5:22j). Jeesus teab, et oleme inimestena nii erinevad, ja mõistab sedagi, et erisus pigem lahutab kui liidab.
Võõrandumine on inimlik, osadus seevastu jumalik, nagu ka võime andestada ja mõista seda, kes on teistsugune kui mina. Jeesus on Kristus, Päästja, just võõrandumisest päästab ta mind. Võõrandumisest, mille aluseks on «mina» upitamine ning mille jõhkrusest tunnistab Kristuse kannatus ja surm. Valust ja alandusest saab tee ülendusse. Kristuse kannatus, surm ja ülestõusmine on Jumala lahendus võõrandumisele ja arm on selles, et Ta pakub minule võimalust olla osaduses selles maailmas elades kõigil tasandeil, nii nähtavas kui nähtamatus.
«Mina olen viinapuu, teie olete oksad» – selles pildikeses on sõnum meile: Jumala sõna tunnistab sellest, kes ma olen Jumala lunastusplaani valguses. Elava oksana elades me oleme tunnistajad oma eluga, leiame julgustust palvest, suudame ületada erisused. Oleme üks Isaga, Kristusega ja üksteisega. Ja kui see tõesti on kogetav tegelikkus, oleme jüngrid ja Issanda tõeline kogudus, mis kasvab. Aamen.

Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)