Olla suutlik täitma Jumala tahet

Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.“ Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.“
(Lk 18:9–14)

Evangeeliumi tekstis pöörab Jeesus meie tähelepanu vagadusele ja vagatsemisele, kergekäelistele hinnangutele teiste suhtes ja enese upitamisele.
Jeesus toob näiteks kaks isikut sünagoogis, Jumala palge ees. Üks oli tölner, kes oli kõikide juutide põlu all, sest ta tegi koostööd võõra võimuga, roomlastega. Aga mis juudi jaoks veelgi põlastusväärsem – tölner suhtles erinevate inimestega, ka paganatega. See muutis tölneri samaväärseks patusega.
Teine inimene sünagoogis oli eeskujulik, tõsiusklik, korrektne sõnades ja tegudes, kuid samas silmakirjalik. Variseri silmakirjalikkus seisnes tema hoiakus teiste inimeste suhtes. Ta pidas ennast paremaks, just Jumalale meele järele olevaks. Täites Moosese seadusi punktuaalse täpsusega, kaotasid variserid silme eest olulisima: alandlikkuse, ennastsalgava teenimise, ligimesearmastuse. Jeesus püüdis inimesi hoiatada variseride silmakirjalikkuse eest. Jeesusele ei jää märkamata, et variserid olid veendunud, et nad suudavad täita Jumala seadusi omaenese jõust. Nii takerdusid variserid välispidisesse seadusetäitmisse, ennast sealjuures esile tõstes ja ülistades.
Jumala sõna õpetab meid analüüsima iseend ja oma eluviise. Õige enesetundmine väljendub alandlikkuses, millega võetakse arm vastu üksnes Jumala kingitusena. Kiire edu ja enesekesksus halvavad inimese tegelikkustaju. Ta kujutab ette, et suudab omast jõust Jumala tahet täita.
Tölner tunnistas Jumala ees oma pattu. Ta kahetses siiralt ja palus Jumalalt halastust. Ta sai minna tagasi koju kergendustundega, õigeks mõistetuna. Keerulisem saab olema variseri teekond jumaliku heakskiiduni. Kõrges enesehinnangus kasvab kõrkus. Kõrkuses aga on raske alanduda ja teenida. Teenida Jumalat, teenida ligimest. Enesega rahulolu pidurdab ka soovi saada paremaks, kasvada ja areneda.
See, mis kevadel on pandud mulda, on nüüdseks kasvatanud vilja, loodetavasti head vilja. Oleme jõudnud kogumise ja korjamise aega. Koguda ja korjata tuleb meil läbi elu, et oleks, mida teistega jagada. Koguda ja jagada saab aga ka neid ande, mida me ise pole külvanud ega kasvatanud, mis on meile saanud osaks tänu Jumala armastusele.
Just enese läbikatsumisele tahaks nüüd, teadmiste päeva künnisel, kõiki üles kutsuda. Vaadakem endasse. Millised on meie tugevused, millised aga nõrkused. Tugevusi tuleb hoida ja kindlustada, nõrkustega tuleb teha tööd, nii et need ei saaks takistuseks meie arengus ning püüdlustes olla täna parem kui eile ning homme parem kui täna.
Ärevus ja elevus on hinges kõigil neil, kes alustavad või jätkavad kooliteed. Kellel on kohustus kooliharidust omandada või kellel on vabatahtlikult koolitee jätkamine ees. Kes ei lähe ise kooli, kuid kannab hoolt, et mõni pereliige või sõber saaks kindlustundega kooliteele saadetud. Ikka ja kõigile on 1. september eriline päev. Lipud lehvivad, linnatänavail on naeratavad politseinikud, kes aitavad ranitsakandjaid üle tänava.
Igal juhul ja kõigile on september tähenduslik. Neil, kes ise otsustavad oma käekäigu üle, on suur enese läbikatsumine juba sooritatud, sest nüüd on vihikud joonitud ja pliiatsid teravaks tehtud. Kuid elukestev õpe on nüüdisaegses ühiskonnas ellujäämise võtmesõna.
Kesksuvel laekus koguduste töötegijate postkastidesse „Vaimulike pädevusmudeli“ Allan Kähriku 22. septembril 2017. a koostatud kavand. Pikk ja põhjalik vaimuliku pädevuste analüüs. Pädevuse all mõeldakse selles dokumendis asjakohaste teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumit, mis tagab suutlikkuse teatud tegevusalal või -valdkonnas tulemuslikult toimida.
Olen lugenud dokumenti (mitu korda), raputan tuhka pähe. Nii palju on veel õppida!
Edukat õppimist igas valdkonnas töötavatele inimestele. Õpin, kuni elan, või siis elan, kuni õpin. Aamen.

 

 

 

 
Küllike Valk,
Ridala koguduse õpetaja